Osata vastutada ja toetada

Linnavalitsuse juures bussipeatustes pinke hõivavad asotsiaalidki on osa “pole minu asi” probleemist.

FOTO: Ants Liigus

Maailmale ringi peale teinud koristuspäev näitas selgelt, et inimkond on võimeline planeeti reostajate järelt puhastama. Puhastamisest mitu korda tähtsam on aga koristajate ja nende sõprade suhtumine lagastajatesse tulevikus. Prahti metsa alla viinud indiviidi ootab vahelejäämise korral eelkõige ühiskonna põlgus, ­seda riigi sanktsiooni ehk rahatrahvi kõrval.

Tellijale

Kiiduväärt praktika, mis Eesti koristustalgutest üleilmseks koristus­päevaks kasvanuna levis riigist välja. Lõpuks hakati jõudma arusaamale, et süüdimatu isiku mahapoetatud praht on ikka minu asi ka.

Tihti kipumegi argust ja ükskõiksust peitma päästva fraasiga “pole ­minu asi”.

“Pole minu asi” võib kummitada ehitusmeestki, kelle hooletusest või mugavusest turvarihmu mitte kandnud ja tellingutelt kukkunud kolleeg lebab halvatuna haiglas. Halvatulgi on raske eesseisvat elu ratastoolis vaadates leppida teadmisega, et temaga juhtunu võinuks olla olemata. Kui ta oleks vaid kandnud turvavarustust.

Tagasi üles