Suvel jäi Pärnu Postimehe kuulutuste küljelt jäi silma, et Koidula muuseumi aias lavastus “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”.
Igihaljas “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koidula kirjutatud igihaljas klassika oli mõistagi välja müüdud. Ent sellega seoses meenus, et seda toredat lavatükki mängiti kunagi Reiu koolimajaski. Siis polnud veel õppinud näitlejaid, koolijuhataja A. Veber pidas nõu naabertalu aktiivse abielupaariga.
Juhatajal oli näidendiraamat “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” ja nii hakati külaelanikest valima osatäitjaid. Asi läks päris elavaks. Aitasin osatäitjatele tekste välja kirjutada. Hakatigi proove tegema. Ja huvitav, et sellest uudisest küla nagu elavnes.
Kuna mulle oli rahvatants südamelähedane, õpetasin lastele koolijuhatajalt saadud juhendi järgi vanaaegse rahvatantsu: “Nii kujume kangast, hallist villasest lõngast ...” ja löödigi “süstikud” käima. Koolijuhataja saatis viiulil ja tantsijad-lapsed laulsid.
Külapidu tuli vahva, näidendi ja tantsijatega. Kogu üritus toimus gaasilambi valgel, elektrit polnud veel külas ega koolimajas.
Peoõhtu lõpuosa tõi üllatuse, kui saali ilmus kaks toredat venda, üks akordioni ja teine kitarriga. Väikese peosaali põrand täitus Reiu küla elanikega. Tundus, et külalisi oli mujaltki, sest isegi fuajees tantsiti. Olid viiekümnendad ...