Pärnu omaaegse linnaarhitekti Olev Siinmaa juubeliaastal avatud mälestusmärk tema kunagise eramu kõrval tekitab vastakaid mõtteid.
Siinmaale mõeldes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie linna mitme märgilise hoonega ilmestanud auväärt arhitekti mälestuse jäädvustamist ei tohiks lahendada kui Tootsi rehkendust, et kui tervet ei jõua, teeme pool. Graniitplaatide asemel kasutatud klombitud kivid mõjuvad odavalt ja kohatult. Valgustus on paigaldatud väga vandaalisõbralikult. Kaks korda sama reha otsa astub teadagi kes. Tagajärjed on igatahes näha. Ma ei tea, kas johtuvalt valitud materjalist või millestki muust, aga kuju ise mõjub tuima ja ilmetuna.
Lõpetuseks: ehk leiaks ometi aega ja raha, et taastada kõlakoda sellisena, nagu nägi seda Olev Siinmaa. Praegust nurisünnitist on piinlik ja valus vaadata.