Tammud või hüppad?

Kui ei taha tööturul osaleda töövõtjana, siis võib proovida olla tööandjaks, esialgu kas või iseendale. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Olete seisnud mudase põhjaga parajalt laia kraavi ääres ja kõhelnud: kas hüpata? Inimesed käituvad selles olukorras erinevalt: esimesed kargavad kartmatult vastaskaldale; teised võtavad aega, kuid teevad siiski hüppe; kolmandad asutavad end otsima kitsamat kohta või purret; neljandad hakkavad käepärasest sillakest meisterdama; viiendad jäävad ootama rüütlit, kes nad üle kannaks.

Täna saab avalöögi üle-eestiline ettevõtlusnädal, mille hüüdlause ärgitab astuma sammu unistuste täitmise suunas. Eelduslikult on see unistus kõnealuses kontekstis ettevõtjana alustamine.

Olen püüdnud oma ettevõtet käima lükata, kohtunud paljudega, kel samad püüdlused, ja julgen öelda, et vaid paigal tammudes ettevõtjaks ei saa.

Nõustun, et enamasti viivad suurte sihtideni väikesed sammud, kuid ettevõtluse puhul tuleb teekonnal teha hüpe. Võtta risk. Püsides turvaliselt, jalad maas, vastaskaldale ei jõua.

Mulle tundub, et osa sellest kihutustööst, mida suuresti tehakse meie ühise rahaga, kasvatab koolitusturiste.

Unistus ettevõtlusest kui võimalusest olla enda peremees, tegelda vaid hingelähedasega on istutatud paljudesse. Tagant tõukavad meedia vahendatud edulood, inspiratsioonikoolitused, ettevõtlusõpe ja -kursused. Oma äri on justkui romantiline pääsetee tüütust tööelust. Unistus, mis maalitakse sageli laia pintsliga helesiniseks.

Ma väidan, et enamik selle maali imetlejatest üle kraavi ei hüppa. Ainult toetuste ega koolituste abil tulemuseni ei jõua.

Mulle tundub, et osa sellest kihutustööst, mida suuresti tehakse meie ühise rahaga, kasvatab koolitusturiste. Inimesi, kes jäävadki kraavikaldale tammuma ja unistavalt naeratama.

Vastust vajab küsimus: kas sääraste tammujate kasvatamine ja hoidmine toob meile kasu ja kas sellele tasub panustada? Need, kes julgevad ja suudavad üle kraavi hüpata, teevad seda igal juhul.