/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2018/09/28/11453903t1hc700.jpg)
Lõppev nädal möödus Rooma paavsti Franciscuse visiidi tähe all ja säras.
Paavsti! Paavsti!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kajastustest jäi mulje, et Tema Pühaduse vastuvõtt Tallinnas oli soojemgi kui Riias, kus lätlased kasutasid valitsuselt sülle langenud vaba päeva ära nädalavahetuse pikenduseks.
Usuleige inimesena jättis mulle aga kustumatu mälestuse hoopis veerandsajanditagune Johannes Paulus II visiit. Siis käis Eestis mees, keda koos USA presidendi Ronald Reagani ja Briti peaministri Margaret Thatcheriga on nimetatud NSV Liidu hauakaevajaks.
Ühe kuuendiku maailma kunagised juhid vihkasid Johannes Paulus II niivõrd, et tellisid Bulgaaria eriteenistuselt tema mõrva, mis ebaõnnestus. Selline mees andiski Tallinnas lennukilt maha tulles Maarjamaale suud.
Kui Johannes Paulus II tunnustas oma visiidiga taasiseseisvunud Balti riikide tagasipöördumist Euroopa riikide hulka, siis Franciscuse külaskäik viis tähelepanu kolme Balti riigi iseolemise juubelile. Lõpuks on märk omaette seegi, et katoliku kiriku praegune pea leidis mahti väisata Leedut, Lätit ja Eestit, kuigi tal on külastamata mitu nii territooriumilt kui katoliiklaste arvult suuremat Euroopa riiki.