“Halloo, mina siin … Kas tervis parem?”

“Halloo, mina siin. Kas tervis parem?” Selline küsimus kõlab nii Maigele, Liidale kui ka Viktoriale. Foto: Andres G. Adamson

Uskumatult palju on meie ümber väikseid maailmu. Nagu matrjoškas: hakkad seda lahti võtma ja jõuad suuremast üsna tillukeseni. Kui suur või tilluke on ­Juta ja ta sõbrannade maailm, millest juttu tuleb? Arvake ise.

Jutal sai eluringe 80. Liigesehädad teevad vingerpusse ja ehmatavad: paremast jalast kaob äkitselt jõud ja ta peab haarama lähedal asuvast esemest, et mitte kukkuda. Sestap hoidub Juta kodust välja minemast. Kui lapsed vaatama tulevad, läheb aga meelsasti: keegi toetab siis ju küünarnukist. Juta on peale lugemise ja seebikate vaatamise avastanud telefoni lõõgastava mõju.

“Halloo, mina siin. Kas tervis parem?” Selline küsimus kõlab nii Maigele, Liidale kui Viktoriale. Naised kohtusid esimest korda haiglapalatis, üksteise järel kärutati nad operatsioonisaalist voodisse. Aasta aega on vett merre voolanud, naiste ühtehoid kestab. Selle eest hakkaski Juta hoolt kandma. Maige vastab tavaliselt telefonis: “Ikka ühteviisi”, see tähendab puusast kangevõitu, hommikul ei saa liikuma, aga pärast lõunat tundub parem. Liidal läks halvasti, tehti kordusoperatsioon ja tema halisebki praegu kõige rohkem. Viktorial on keeruline seis: alaseljaopi järel kisub keha ettepoole kõverasse, ent tema on kõige optimistlikum. Saaks mured-vaevad südamelt ära! Seda sõnumit kannabki nelja ­naise mobiilinäppimine.