Ugala teater toob väikelinna armastusloo Pärnu
1. oktoober 2018, 16:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi Ugala teater on täna õhtul külas Pärnu Endla teatris lavastusega “Orpheus allilmas”, mille on lavastanud Endla loominguline juht Ingomar Vihmar. Eesti teatrisõpradele hästi tuntud näidendite “Tramm nimega Iha” ja “Klaasist loomaaed” kõrval peetakse seda väikelinna traagilist armastuslugu Ameerika näitekirjanduse suurmeistri Tennessee Williamsi üheks paremaks draamateoseks, mis aktuaalsust ja värskust pole minetanud tänapäevani.
Williamsi tükk “Orpheus allilmas” ei tohiks olla Pärnu inimestele võõras: 1992. aastal lavastas selle Endlas Ossi Räikkä pealkirja all “Orpheus laskub põrgusse”. Kui tookord mängisid peaosas Tiia Kriisa, Arvi Hallik ja Laine Mägi, siis Ugala teatri versioonis on nendes rollides Triinu Meriste (kes selle osatäitmisega kandideeris parimaks naisnäitlejaks), Rait Õunapuu ja Laura Peterson.
Tegevus toimub keeluseadusaegse Ameerika väikelinnas. Sealse elu paiskab hukatuslikesse sündmustesse salapärane võõras Val (Õunapuu). Pealtnäha korralike linnakodanike minevikust hakkavad ühtäkki nähtavale tulema sünged ja valgustkartvad teod. Kogu selle segaduse ning kurjuse keskel üritavad iseennast ja oma õnne leida nii elupõletajast nooruke Carol (Peterson) kui ka oma mehe surma ootav Lady Torrence (Meriste).
Vihmarile oli see lavastus taaskohtumine Ugala trupiga pärast 15aastast pausi, ent seejuures juba kolmas kokkupuude üsna lühikese aja jooksul klassik Williamsiga. 2014. aastal lavastas ta Laitse graniitvillas näidendi “Kass tulisel plekk-katusel” ja aasta hiljem Endla teatri suurel laval “Trammi nimega Iha”.
“Williams on väga tundlik näitekirjanik, kelle oskus just naistegelasi kujutada ja mõista paelub mind. Tema näidendites leidub peent varjatud huumorit, mida kohtab harva. Blanche ja Lady (tegelased näidenditest “Tramm nimega Iha” ja “Orpheus allilmas”) tunduvad mulle nii normaalsed kõigi oma vigadega. Nad on naised, keda ma tunnen väga hästi. Nad on hästi tugevad, aga kumbki ei ole eriti meeldiv. Ju Williams tunneb inimesi ja elu. Tema naised on imetlust väärivad, aga samas õudsed pujäänid,” tõdes Vihmar.