Rein Maran: Looduses ei torma keegi nalja pärast

Filmitegija Rein Marani loodusearmastus sai alguse vanaisa pool Ebaveres, kus ta palju aega õues veetis ja puude otsas ronis. Nüüd on loodus talle kodu ja loomad pereliikmed. Foto: Lilli Tölp

Sügise esimese päeva pärastlõunal kastavad Matsalu taeva vihmapiisad peagi kolletava muru kerge läbipaistva kattega, mis püksisäärest piiluvaid jalgu ­õrnalt kõditab. Kraadiklaas ja roosaks värvunud näpud annavad märku, et sõrmkindad tuleb kapipõhjast üles otsida.

Seal on härra, hõbedase habeme, paksude kandiliste okulaaride ja tuhmi rohekollase jakiga. Mees sammub rohtunud rajal, kuhu ­neljarattalised on aastatega vaod pressinud. Vast alanud sadu ega lõikavad tuuleiilid teda ei heiduta, vaid hoopis toidavad. “Inimese elus on palju selliseid asju, millest ta end eraldada püüab ja kõrgemale tõstab,” lausub loodusfilmide autor Rein Maran, kes juhatab linnast tulnud külalised nii Matsalu kui oma hinge maastikele.