Õpetaja pole klienditeenindaja!

Õpetaja töö pole kliendideenindus. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Eilse õpetajatepäeva valguses jäin mõtlema enda kooliaja ja õpetajate peale.

See polnudki nii ammu, kui koolipinki nühkisin. Kuidagi ei mäleta, et oleks kuulnud vanematest, kes tulevad kooli nõudma oma lastele paremaid hindeid. Praeguseks olen kuulnud, et see on muutunud õpetajate argipäevaks. Pedagoogidesse suhtutakse kui klienditeenindajatesse.

Kas vanemate vastutus lapse õpitulemuste eest on kadunud? Seda näib kinnitavat süvenev suhtumine, et kui laps saab kehva hinde, on viga õpetajas, mitte õpilases endas.

Kool ei ole pood või hotell, kus korra käite ja kui ei meeldi, esitate kaebuse.

Paar kümnendit klassi ees seisnud õpetaja tunnistas mõni nädal pärast kooliaasta algust, et tal on toss väljas. Ta on väsinud pidevast valvelolekust, et lapsevanem tuleb kooli taas kaebekirjaga, kus seisab, et õpetaja on paha ja süüdi. Aruandmisest on saanud justkui lisakohustus niigi pikale venivates päevades. Paljud õpetajad võtavad tööd koju kaasa, et lugeda põhjalikult õpilaste kirjatöid, ja olen enam kui kindel, et nad ei ­pane kiusu pärast kehvi hindeid.

Lugupeetud lapse­vanemad, tulge mõistusele!

Kool ei ole pood või hotell, kus korra käite ja kui ei meeldi, esitate kaebuse kehva teeninduse pärast ning rohkem sinna oma jalga ei tõsta. Tehke õpetajate ja kooliga koostööd, sest teie roll lapse õppeedukuses on samuti oluline. Üksnes pedagoogide panusest ei piisa, toetage nii oma last kui õpetajaid, pakkuge abi.

Äkki leiab abi ka väljastpoolt kooli, kui laps on mõnes vallas rongist maha jäänud? Äkki olete lapse ise huvitegevusega üle koormanud ja see ongi nirude õpitulemuste põhjus? Kooliväline aeg on lastel sageli täis pikitud huviringe ja trenne, mistõttu kodus õppimiseks jääb aega napiks.

Selle teemaga haakub nutiseadmetes elamise trend. Kas telefonis, tahvlis askeldamine on ikka puhkus? Tasub mõelda.