Hulk aega tagasi kirjutasime siinsamas juhtkirjas, et vaidlused Pärnu kolmanda silla asukoha ja vajalikkuse üle võtavad lõpuks nii palju aega, et seda silda kunagi ei tule. Või kui tulebki, ei ehitata see kemplemiste tulemusel üle jõe, vaid piki jõge. Sügis tõi Eesti arhitektide liidu pöördumise, kus soovitatakse kolmanda silla plaan praegu pausile panna ja teema uuesti läbi mõelda. Loodetavasti annab Pärnu linn peagi selge ja konkreetse vastuse.
Suure tõenäosusega tõmbab tänane abilinnapea Siim Suursilla artikkel arutelu kolmanda silla teemal taas käima. Mõistagi võib Kesklinna silla puhul üritada vanast uut teha, aga see peab olema seotud Tallinna maantee ja Jannseni tänava ristmiku probleemide lahendamisega. Sillalt saab tekitada kaherealise mahasõidu Tallinna suunal. Aga mida see muudab, kui Tallinna maantee jääb linna piires nii kitsaks, nagu ta on olnud aegadest, mil praegusest liikluskoormusest ei osatud undki näha?
Mõistagi võib Kesklinna silla puhul üritada vanast uut teha.
Ilmselt kujuneb vana silla uueks loomise ja ristmiku rekonstrueerimise hind nii kõrgeks, et linna rahakott seda valu välja ei kannata. Pealegi tuleb silmas pidada, et mingil juhul ei halveneks mis tahes laienduste ja uuendustega Ülejõel Tallinna maantee piirkonnas elukeskkond.
Üsna kummastav on seisukoht, et uue silla ehitusele kuluks Pärnu linna mitme aasta investeerimisvõimekus. Vähemalt varasemates käsitlustes anti endale selgesti aru, et silda saaks ehitada Pärnu teatud osalusega, kuid lõviosa rahast tuleks leida mujalt, kas riigieelarvest või Euroopa Liidu fondidest. Muide, 1938. aastal valminud Suursild oli Eesti Vabariigi kingitus oma sünnilinnale.
Ei tahaks sugugi, et sillateema tõuseks jälle päevakorda seoses valimistega. Mida oleks vaja teha, et nii Kesklinna kui uue silla suhtes lõpuks ometi konsensusele jõutaks ja ära otsustataks, mida, millises järjekorras ja mil viisil rahastades ette võetakse?