Kirjad

Tänusõnad dr Tulminile

Tänan kõiki arste, kes ei ole välismaale suuremat palka otsima läinud, vaid lepivad väiksemaga oma rahva heaks.

Topelt tänu doktor Peeter Tulminile, kes opereeris minu abikaasat Ivan Smaginit! See väsimatu arst on terveks teinud väga palju inimesi.

Peaksime hindama igat andekat spetsialisti oma riigis. Tänan doktor Tulminit, et ta on valinud töökohaks Pärnu haigla.

Kuigi ma ei ole Pärnus sündinud, on Pärnu mulle kodulinnana armsaks saanud. Siin on sündinud minu lapsed ja lapselapsed.

Kui olen kas või lühikest aega Pärnust eemal, tunnen suurt koduigatsust. Rõõmupisar tuleb silma, kui näen Raeküla kõrgeid mände.

Kõige rohkem olen uhke Pärnu haigla üle, mis on avar, valgusküllane ja puhas.

Zinaida Smagina

Asjatu hirm

Haigused ei käi mööda kände ega kive, vaid mööda inimesi, ütleb Eesti vanasõna. Nii tuli minulgi üle hulga aja olla Pärnu haigla kirurgiaosakonnas.

Astusin üle läve hirmuga, sest ajakirjanduses on päris tihti olnud juttu, et meditsiinitöötajad lähevad välismaale tööle ja siia jäänutel pole pingsa töö tõttu või muudel põhjustel aega haigetesse inimväärselt suhtuda.

Näiteks alles hiljuti omistati Tallinna eakate festivalil karuohaka tiitel Keila järel- ja hooldusravikliinikule just puuduste pärast haigetega suhtlemisel.

Minu hirm oli küll asjata. Esimesena tegeles minuga meditsiiniõde Evi Oništšenko, kes suutis mu hirmu eelseisva operatsiooni pärast oma lahke olemise ja veenmisega maandada.

Nii tema kui ülejäänud õed Leili Menšikov ja Viia Laaneväli, kes minu ja palatis olnud teise raske haige eest pidevalt hoolitsesid, ei teinud oma tööd selle pisukese palga eest, vaid tõesti missioonitundest.

Eriline tänu doktor Ave Aavale, kes pärast edukat operatsiooni leidis tihti aega palatist läbi astuda ja tunda siirast huvi minu paranemise vastu!

Tänu neile meditsiinitöötajatele kulges minu operatsioonijärgne aeg meeldivalt ja edukalt ning sain võrdlemisi ruttu koju. Suur-suur tänu!

Linda Tüür

Ikkagi inimene!

Olen juba kümnendat päeva (kiri jõudis toimetusse e-postiga 27.10, toim) Pärnu psühhiaatriahaiglas koos paljude omasugustega. Tõsi, meil kõigil on eri diagnoos, mured ja vanuski (18–75 eluaastat).

Enamik inimesi arvab, et see on hullumaja ja siin on kõik hullud. Aga siinne personal näeb asja sootuks teisiti. Alates arstidest kuni hooldajateni.

Olen olnud viies hooldekodus, aga sellist õrna, inimsõbralikku, võiks öelda suisa emalikku kohtlemist ega suhtumist ei ole mina varem veel tunda saanud.

Õed ja hooldajad aina siblivad ja jälgivad, et meil oleks kõik korras ja hea olla.

Naistohtrid on siin kõik ääretult sümpaatsed, osavõtlikud, alati naeratavad ja sõbralikud daamid.

Meestohtrid on siin samuti härrasmehed, kelle suust kunagi kurja sõna ei kuule.

Paljudel inimestel ei ole sellest haiglast mitte mingit ettekujutust. Aga, armas rahvas, teadke, et kui kunagi peaksid teie omaksed-lähedased siia ravile tulema, ootab neid ees kõige turvalisem ja inimsõbralikum haigla. Ka meie oleme inimesed!

Valdemar ja Tarmo Pärnu psühhiaatriahaiglast

Naisteplaaž on naiste paradiis

Pärnu naisteplaaž on tõesti naiste paradiis! Olgugi et mõni mees muuli poole oma paradiisi naisterannast läbi käib, on see rannaosa siiski naistele üks ütlemata hea päevitus- ja mõnulemiskoht.

Kuhu pärnakas, kellel oma aeda pole, suvel ikka puhkama ja päevitama läheb, kui mitte Pärnu randa?

Läbikäijad mehed on üldiselt tagasihoidliku ja viisaka käitumisega. Naisi nad ei häiri. Ainult õhtupoolikul ei tohi sinna kauaks päevitama jääda: siis ilmuvad randa uudishimutsevad noorsandid, keda peaks kartma.

Palju käib siin lastega üksik-emasid ja vanemaid naisi. Siin on väga rahulik, võrreldes üldrannaga, eriti väikestel lastel. Ja vanemad daamid ei tahaks küll mitte kunagi oma võlusid üldrannas näidata.

Tore, et Kati Saara Vatmann oma artiklis põhjalikult kirjutas naisteparadiisi vajalikkusest. Naisterand on Pärnu pärl.

Soovin südamest, et see paradiis alles jääks!

M. Vilur

Liivi libedal

Sõitsin 16. novembril sõiduautoga Riia maanteelt Sindi suunas. Kaks sõidurida, korralik teemärgistus, foorid ja puha. Sain vaevalt sooritada vasakpöörde, kui sattusin kergesse külglibisemisse.

Maas oli küll kerge härmatis, aga ei mingit erilist libedust. Parkisin auto ja läksin asja uurima.

Nojah, esimese sõidurea ääres on restkaev, mille kaudu peaks toimuma nõkku kogunenud sademevee äravool, ja muidugi on tee kalded ehitatud kaevu suunas.

Aga lapski teab, et kurvis on väliskülg kõrgem, siin aga vastupidi.

Kui nüüd libedaga hakkab külglibisema teisel sõidureal olev sõiduk, ei tahaks ma esimeses reas olla.

Selle kõrval on kinni külmunud restkaevu korral lohku kogunenud vesi tühiasi ja et kaevudel on kombeks talviti ummistuda, on ju teada.

Nii et tellija võiks igaks juhuks hoida raha tee ümbertegemiseks.

Avo Kaust