Eesti Vabariigi tegutsemise üks aluspõhimõtteid on selle läbipaistvus. Oma julgeoleku tagamiseks on teatud juhtudel riigil siiski vaja tegutseda varjatult. Meie õigusruumis kirjeldatakse riigi sellist tegevust mõiste ”jälitustegevus” abil.
Parlamendi tsiviilsilm jälgib Eesti julgeolekuasutuste tööd
23. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhiseaduslik probleem
Jälitustoimingute olemusest tuleneb, et tegemist on informatsiooni kogumisega, mille käigus sekkutakse teiste isikute õiguste ja vabaduste kasutamisse varjatult ja eesmärgiga varjata kogutavate andmete töötlemist.
Sisejulgeolekut ähvardavad uued ohud, nagu rahvusvaheline terrorism, narkokaubandus, salakaubitsemine, organiseeritud kuritegevus ja ebaseaduslik ränne, tingivad vajaduse suurendada luurealast suutlikkust Eestiski.
Sisemise ja välise rahu tagamisel tuleb riigil koguda informatsiooni, et planeerida oma julgeoleku tagamise võimekust ja avastada enam ohtlikke kuritegusid.
Samal ajal on teabe hankimine ja jälitustegevus valdkond, millega kaasnevad väga olulised isikuvabaduse riived. Olgu siis telefonikõnede pealtkuulamine, isikute varjatud jälgimine või väljamõeldud identiteediga politseiagendi tegevus mõnel elualal.
Siit tulenebki peamine põhiseaduslik probleem: kuidas leida õige tasakaal isikute põhiõiguste ja riigi julgeoleku eest vastutavate asutuste tegevuse vahel?
Meil on seadusega sätestatud riigi kohustus teavitada isikuid, kelle eraelu puutumatust jälitustoimingutega riivati.
Samuti on seaduses märgitud erandid, millal võib isiku jätta oma põhiõiguste piiramisest teavitamata, näiteks edasi lükata kriminaalasja uurimise ajaks.
Üksikjuhtudel, sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest, võib seda meie üldistest huvidest lähtuvalt üldse mitte teha.
Siit tulenevalt on esinenud juhtumeid, kus meie jälitus- ja julgeolekuasutused on püüdnud tõlgendada teatamata jätmise aluseid liiga laialt.
Mitte ainult parlamendi järelevalve
Julgeolekuasutuste üle teostatavaks tsiviilkontrolliks on riigikogus moodustatud vastav järelevalve erikomisjon. Igast parlamendifraktsioonist kuulub sinna kaks liiget.
Kuigi komisjoni ja täitevvõimu rollid julgeolekuküsimustes erinevad, jagavad nad selle sujuva toimimise eest vastutust.
Loomulikult ei jõuaks meie parlamendikomisjon üksinda kogu vastavat järelevalvet teha. Seepärast tegutsebki komisjon julgeolekuasutuste kontrolli puhul koostöös kohtute, õiguskantsleri, prokuratuuri, samuti riigikontrolliga. Neilgi ametkondadel on oma pädevuse piires kindel roll vastavas järelevalves.
Väga tihti korraldab meie komisjon kuulamisi, mille käigus riigi julgeoleku olukorra ja isikute põhiõiguste kohta annavad meile aru siseminister, kaitseminister, samuti politsei, kaitsepolitsei, maksu- ja tolliameti ning muude jälitustegevusega seotud vastavate ametkondade juhid.
Loomulikult pole julgeolek midagi sellist, mida saab luua lühikese ajaga ja lõplikult. Muutuv rahvusvaheline keskkond toob juurde üha keerukamaid ülesandeid.
Riigikogu erikomisjoni töö muudab keeruliseks meie julgeolekusektori erilaadne organisatsiooniline korraldus, tehniline mitmekesisus ja muidugi kõrged salastatuse nõuded peaaegu kogu selles tegevuses.