Käänamine on meie sõber

Isikunimesid käänates võib inimesele kõvasti väänata, sestap on tark küsida, kuidas inimene ise oma nime käänab ja heita pilk keeleraamatusse. Foto: Toomas Huik

Ja semusid ju ometi ei peljata. Miks siis kohtab tekstides pidevalt käänamata sõnu-nimesid? Mõistan kirjutajate hirmu minna algsest nimevormist liiga kaugele, aga kardetakse ilmaasjata.

Lahendusena soovitavad keeleinimesed leida teksti algul moodus kirjutada nimi korra nimetavas ehk jätta käänamata-väänamata. Nii ei lähe omavahel sassi Rauno Allik ja Rauno Alliku, Ivar Põld ja Ivar Põllu, Lauri Rüütel ja Lauri Rüütli, Aarne Rannamäe ja Aarne Rannamägi.

Iseäranis riivab silma ülakomaga variant: kas leidub veel midagi võõramat eestikeelses tekstis kui Põld’i või Mets’a? Kahtlen. Keelekorraldajad soovitavad jär­gida üldreeglit ehk käänata perenimesid nagu vastavaid sõnu, näiteks: Kask:Kase (mitte Kaski) ja Maasikas:Maasika (mitte Maasikase). Muidugi leidub erandeid ja arvesse tasub võtta nimekandja ­soovi, kui see mahub käändsõnade üld­raamis­tikku (Kaljulaid:Kaljulaidi ja Meri:Meri). Ja kui inimese nimi on Peeter Tamm, oleks hea teada, kumma käändsõna järgi ta oma nime käänata eelistab: kas Tamm:Tammi või Tamm:Tamme.

Mis siis saaks, kui suures eksimishirmus hakkaksime käänamist üldse pelgama? Näiteks räägiksime Pärnu Sadama asemel Pärnu Sadam’ist, kartes asutuse nime muuta. Tundub absurdne? Aga miks siis näib justkui normaalne jätta käänamata Premium liiga, L’Oréal huulepulk, ­Thermal Balance tooted või Tallegg munad?

Mis siis saaks, kui suures eksimis­hirmus hakkaksime ­ käänamist üldse ­pelgama?
Mirell Põlma, Pärnu Postimehe keeletoimetaja

Kui tõmmata paralleel Leiburi leiva (väär Leibur leib) või Kalevi kommidega (väär Kalev kommid), mõistavad kõik, et öelda-kirjutada Premiumi liiga, L’Oréali huulepulk, Thermal Balance’i tooted ja Talleggi munad on eesti ­keeles õige ja ilus. See, et inglise keeles nimesid ei käänata (näiteks Weekend Festival, Premier League ja L’Oréal lipstick), ei tähenda, et peak­sime niisamuti talitama. Võõrmõjusid leiab emakeelest niigi küllaldaselt, pole mõtet neid juurde tekitada.