Kormoinva

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Andres G. Adamson

Lõppeval nädalal kirjutasime kormoranide invasioonist (kormoinva), mis on jõudnud Pärnu linna. Asjatundja hinnang jäi esialgu selle juurde, et linnud tegid Tindisaartel vahepeatuse enne pikka lendu lõunasse. Kui see oletus paika peab, oleks tore.

Olen sattunud mõne korra mööda sõitma Sorgu saarest, mis ootamatult nähtavale tõustes on kui kaader õudusfilmist. Teist nii korralikult ja järjekindlalt täis pasandatud väikesaart on Eestis vist võimatu leida. Sestap peaks olema selge, miks me ei soovi nende invasiooni mujale mandrile.

Kormoranidegi puhul oleks parem karta kui kahetseda. Selleks tuleks esimese asjana taastada kormoranide seire, et saada tõepärane pilt tülika pelikanilise siinsest elukäigust. Kormoranide arvukuse vähendamine on selgelt kalurite huvides, sest Vikipeedia andmetel on linnu päevaannus 300–400 grammi kala (kui me kõik päevas niipalju kala sööksime!).

Emaslind muneb viis-kuus muna, olles üsna produktiivne. Euroopas on kormoran kaitse all ja sellel on nüüd tagajärjed, aga hellahingelised euroopla-sed lasevad ennast pigem täis s*ttuda, kui võtaksid midagi ­ette kormoranide populatsiooni piiramiseks.

Kui kormoranide munakurna õlitamisele ei viitsita aega ega raha kulutada, võiks ometi panustada hallvarestele. Kormoran tundub olevat olemuselt loll ja läheb hallvarese pette­manöövri ohvriks. Sel ajal, kui pesalt liikunud lind peletab laiavat hallvarest, vehib selle kaas­osaline kormorani muna nagu ­niuhti sisse.

Erinevalt varasemastest ­aegadest, kui öeldi, et kormorani keetmise järel tuleb ära visata nii keedus kui keedupott, tunnistatakse nüüd, et parema puudumisel käib kormoran küll, aga liha on tuim. Seevastu noorlinnu liha olevat õrnem ja päris suupärane.

Tagasi üles