Pärnu pataljoni ja kasarmute lugu

Kalev Vilgats
, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oktoobri algus 2003. Veel võib muretult laulda: “Me leegion sammub ja kindel on ta rüht ...”
Oktoobri algus 2003. Veel võib muretult laulda: “Me leegion sammub ja kindel on ta rüht ...” Foto: Ants Liigus

Tammsaare puiestee äärde jäävad kasarmud on lahutamatu osa Pärnu linna ajaloost ja aastal 2004–2006 käinud võitlusest Pärnu üksik-jalaväepataljoni säilitamise eest tummad tunnistajad.

Oktoobri algul 1998 leidis kaitseministeerium lõpuks ometi raha, et alustada kasarmu remonti. Jutt on madalamast hoonest Tammsaare puiestee ja Riia maantee nurgal. Viimastel aastakümnetel polnud kasarmut remontinud Nõukogude armee ega Eesti kaitsejõud. Tsaariajal Krasnojarski, Eesti ajal Lembitu ka­sarmud võeti okupantidelt üle 13. juulil 1992 ja sama aasta jõulude aegu alustas seal tegevust Kuperjanovi pataljoni Pärnu õppekompanii.

Rangetele muinsuskaitsenõuetele vaatamata ehitati kasarmu kahekorruseliseks. Sellesse mahtus ligemale 200 sõdurit. Tööde minimaalne maksumus oli kuus miljonit krooni. Üheksa­mehelistele jagudele olid ette nähtud omaette toad, kasarmusse ehitati saunad ja duširuumid, samuti kaks õppeklassi ja veeti arvutite ühendamise kaablid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles