Kuidas pärnakad Eesti vabadussõtta mobiliseeriti

Pärnu Ühistöö rahalise abiga valminud soomusrongi nr 1 teraskilbid tegid liikudes sellist kolinat, et kohutasid vastast juba kaugelt.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Eesti Ajutine Valitsus asus avalikult uuesti tööle 11. novembril 1918. Juba järgmisel päeval otsustati alustada sõjaväe organiseerimist ja sõjaministrile tehti ülesandeks koostada mobilisatsioonikava. Sõjaväe tegeliku asutamise esimeste sammudeni jõuti alles 16. novembril, kui peeti suurem nõupidamine. Vaieldi, kuidas sõjaväge kokku kutsuda: kas vabatahtliku või sunniviisilise mobilisatsiooniga. Lõppkokkuvõttes jäädi priitahtliku rahvaväe põhimõtte juurde. Kokkukutse alguspäevaks valiti 21. november. Kui 28. novembriks nõutav arv – 25 000 meest – kokku ei tule, ­anti sõjaministrile õigus välja kuulutada sundmobilisatsioon. Tegelikult jõuti 28. kuupäevaks rahvaväekomisjonide kaudu vastu võtta vaid 800 meest.

Tellijale

17. novembril sai Harjumaal ja Paides Kaitseliitu organiseerinud alampolkovnik Johan Puskar 1. diviisi ülemalt kindralmajor A. Tõnissonilt teate, et on määratud Pärnus ja Viljandis formeeritava 6. jalaväepolgu ülemaks ja peab asuma seda käsku täitma.

Puskar jõudis Pärnusse 21. novembri hommikul ja asus Rüütli tänava korterisse Bristoli võõrastemajja, mille ühest numbritoast sai lühikeseks ajaks polgu staap. Sama päev oli määratud vabatahtlike kokkutulekuks. Vastse polguülema poole pöördusid arstid S. Talvik ja J. Vares, ilmusid esimesed priitahtlikud Mihkel Martson, Peeter Sossi ja Aleksander Sauga. Samal päeval alustas Endla teatris rahvaväelaste vastuvõtukomisjon maakonnavalitsuse esimehe Theodor Pooli ees­istumisel. Kolme esimese päevaga võeti vastu 60 vabatahtlikku.

Tagasi üles