Mati Kose: Lootusetus sõjas looduse vastu Est-Fori näitel

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Est-Fori ühe eestvedaja Aadu Polli taust tekitab küsitavusi. Samuti on siiani kiivalt varjul hoitud tselluloositehase tegelikud investorid.
Est-Fori ühe eestvedaja Aadu Polli taust tekitab küsitavusi. Samuti on siiani kiivalt varjul hoitud tselluloositehase tegelikud investorid. Foto: Margus Ansu

Kuna palju on juttu olnud vajadusest Eesti metsa väärindada, tahaksin esmalt klaarida ühe olulise valearusaama seoses kavandatava tselluloositehasega: Est-For ei väärinda metsa. Metsa väärindab ikka metsale iseloomulik elurikkus: valgeselg-kirjurähnist kopsusambliku ja mullaviljakuse kasvu tagava mullaelustikuni välja. 21. sajandi ökokatastroofi eelõhtul pole metsa tähtsaim väärtus kellelegi ebaeetilisel viisil raha toota või kõnealusel juhul olla äraraisatav paberimass.

Algul valetati Tartu rahvale, et Pärnu sadama läheduse, st väidetava konkurentsi tõttu pole Pärnumaa Est-Fori asukohaks sobiv. Tegelikult oli keskkonnaamet selleks ajaks andnud oma negatiivse seisukoha seoses Pärnu jõe seisundiga. Pärnu jõgi jääb Euroopa Liidu Natura alale ja on suure looduskaitselise ja kalamajandusliku tähtsusega eriti selless suhtes, mis puudutab lõhilaste rändeteede ja asurkondade elujõulisuse tagamist.

Kui Emajõe ja Taaralinna alistamine ei õnnestunud, pöörati pilgud muu hulgas Pärnumaa poole, kuigi Pärnu inimesed, veed ja metsad mäletavad kunagist Waldhofi tselluloositehast kurja sõnaga siiani. Omaaegne Pärnu kui kalanduse ja kuurortlinn jõudis juba mõne aasta kestnud tehase tegevuse tagajärjel hävingu äärele. Õnneks lasid tsaariarmee sapöörid tehas esimese maailmasõja keerises õhku ja Pärnu tulevik sai päästetud.

Tagasi üles