/nginx/o/2018/10/16/11503321t1h200e.jpg)
Eesti, Läti ja Leedu 100. aastapäeval ilmub kodumaal palju juubelile pühendatud raamatuid. Erakordne on see, kui mõni kolme riigi iseseisvuse taastamise eest peetud võitlusest kõnelev raamat näeb trükivalgust välismaal. Üks selliseid on Sirje Okas Ainso koostatud “The story of BATUN: Baltic appeal to the United Nations” (“BATUNi lugu: Balti apell Ühinenud Rahvastele”), mis ilmus tänavu Ameerika Ühendriikides.
See suuremõõduline, ohtrate fotode ja faksiimile dokumentidega illustreeritud raamat räägib eksiilbaltlaste valitsusvälisest organisatsioonist, mille ülesanne oli pidevalt suhelda ÜRO riikidega.
BATUN asutati 13. veebruaril 1966 New Yorgis ja tegutses 17. septembrini 1991, kui taasiseseisvunud Balti riigid olid võetud ÜRO liikmeks.
Raamatu moto pärineb 1922. aastal Nobeli rahupreemia pälvinud norralaselt Fridtjof Nansenilt: “Raskus on see, millele kulub vähe aega, võimatu nõuab vähe kauem”.
BATUN nõudis, et ÜROs tõstatataks NSV Liidu ebaseadusliku okupatsiooni teema Balti riikides ja taastataks nende enesemääramisõigus.
See apell toimetati ÜRO riikide esindustesse, sest koloniaalikke langemisega vabanenud riikide diplomaatidel polnud aimugi, et kunagised Rahvasteliidu liikmed Eesti, Läti ja Leedu on maailma poliitiliselt kaardilt minema pühitud.
BATUNi raamat on väga hea ülevaatlik kokkuvõte, kuidas aeti Balti ja Eesti asja teisel pool raudset eesriiet.
Nanseni moto mõte saab veel selgemaks, kui lugeda ÜRO põhikirja teatud klauslit, nimelt 2. artikli 7. lõiget. Selles on öeldud: “Käesolev põhikiri ei anna Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile mingil määral õigust end segada asjadesse, mis oma loomult kuuluvad iga riigi sisekompetentsi, ega nõua Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeilt taoliste asjade esitamist lahendamiseks käesoleva põhikirja korras; see põhimõte ei riiva sunnivahendite kasutamist VII peatüki alusel.” (Tsiteeritud Abner Uustali “Ühinenud Rahvaste Organisatsioon” ilmunud ÜRO põhikirja tõlke järgi, Tallinn, 1970).
Seega, kui Balti riigid olidki mingi probleem, siis vaid NSV Liidu sisene, ÜROsse see ei puutunud. BATUNi aktivistidel seisis ees võimatu missioon.
Üks BATUNi asutajaliikmeid, mitmekordne president Heino Ainso on ajalehele Eesti Aeg öelnud, et BATUN täiendas oluliselt baltlaste juba olemasolevate organisatsioonide tegevust. Noored entusiastid tegid tööd vabatahtlikult.
Tehes aastaid ÜROs kohusetundlikult oma selgitustööd, omandas BATUN maailmaorganisatsiooni liikmete hulgas väga hea maine.
Kui Baltikum hakkas käärima, oli BATUN üks väheseid usaldusväärse info allikaid Eestis, Lätis ja Leedus toimuva teemal. Sündmustest seisukoha kujundamiseks pöördusid ÜRO liikmesriikide esindused ise sageli BATUNi poole.
Oli üsna loomulik, et pärast Balti riikide vastuvõtmist ÜROsse palkasid välisministeeriumid BATUNi aktiviste tööle esindustesse ÜROs. Ainsogi töötas Eesti välisministeeriumi poliitilise osakonna rahvusvaheliste organisatsioonide büroo vanemreferendina.
BATUNi jätkus pärast Balti riikide iseseisvuse taastamist veel mõneks aastaks. Siis keskenduti ÜRO mehhanismide toimimise selgitamisele, oli ju see masinavärk 25 aastaga tuttavaks saanud.
Ma pole kindel, kas BATUNi raamat võiks ilmuda Eestis tõlkena. Paraku on nii, et paguluse ja väliseestlaste osa meie iseseisvuse taastamisel ei taheta eriti tunnustada või tehakse seda mokaotsast. BATUNi raamat on väga hea ülevaatlik kokkuvõte, kuidas aeti Balti ja Eesti asja teisel pool raudset eesriiet.
BATUNi tegevus oleks tänuväärne teema kooliõpilaste uurimistööks, seda enam, et paljud selle aktivistid on elus ja meilitsi kättesaadavad.
Et BATUNi raamat ei jääks pelgalt kodusesse raamaturiiulisse, kingin selle – ainsa Pärnumaale jõudnud eksemplari – Pärnu keskraamatukogule. Ühtlasi tänan Stockholmis elavat pensionil laevakaptenit Joel Haukkat, kes Heino Ainso kaudu selle väärtusliku kogumiku hankis.