Anna, Taara, pikka meelt!

Kui kongressil käib tants parteikaaslastega, siis pärast valimisi alles algab erakondade partneri valimine.

FOTO: Urmas Luik

Läinud laupäeva Pärnu Postimehe esikülje reklaam kuulutas: “Isamaa on igavene!” Vale, sest miski ega keski pole igavene. Kui päikegi kustub teadlaste hinnangul viie miljardi aasta pärast, siis mida veel isamaast kõnelda. Ennustada kadumatut kestmist Eestile (olgu, kõnealusel juhul käib jutt vähemalt juba kaks korda reinkar­neerunud erakonnast), kus, kui laenata sõnu Hando Runnelilt, kõik kõiki tunnevad, vastamisi vannuvad.

Kus igaühel paistab olevat ülejäänute tarvis rusikas taskus ja igal seltskonnal on monopol tõeteele, mida mööda minnes tõsta selle maa rahvas taevani üles endale igavikku otsima. Kui parafraseerida Kristjan Jaak Petersoni.

Selmet punti lüüa ja oma tõed liita, mis ometigi peaks andma etema tulemuse kui üksinda alamate õnneks nokitsemine, liiati on kõigil silme ees ­sama siht, manitseb üks vägevatest panema kahele teisele jalga taha, et need jumala eest riigi ja rahva õnnetuseks seltsi ei heidaks.

Teine jälle vastab hoiatusega, et esimese pakutaval kursil jätkamine viib meid õkva ­rappa.

Kolmas omakorda siunab neljandat satsi, et need puhta kommunistid, kes valmis neist erineva maailmavaatega seltsilistele kõrri kargama.

Sihukestele ei sobi terekättki anda, mida veel rääkida kollektiivse eesmärgi nimel nendega sama vankri ette rakendumisest.

Karm aeg. Vähe sellest, et erakondade tuusad üksteist sõnadega tuuseldavad, ärevuses on nende alamadki. Neid tabab järjest ideoloogiline kirgastumine, nii et ühest erakonnast teise libisejate jälgimisel on järg ammu käest kadunud.

Kindel on, et sise­poliitikas alanud vastastikune sarjamine ja hulgaline ideeline meelemuutus enne tuleva aasta märtsi ei lõpe.
Urmas Hännile, emakeeleõpetaja

Kuid on’s neile uue tõe sadamasse randunutele miskit ette heita? Ega ole küll. Meenutagem või “Viimsest reliikviast” Agnest piitsaga usuli­sele ärkamisele nüpeldanud abtissi sõnu: “Sa vaene vanemateta laps! Okkaline saab olema ­sinu tee püha tõe juurde!”.

Ohakane või ei, kuid kindel on, et sisepolii­tikas alanud vastastikune sarjamine ja hulgaline ideeline meelemuutus enne tuleva aasta märtsi ei lõpe. Anna, Taara, meile lihtsurelikele seniks pikka meelt!

Tagasi üles