Uus-Waldhof

Foto: Andres G. Adamson

Saarde vallavoli­kogu eesotsas esimehega on loonud viljaka pinnase Est-Fori plaani Saardesse Uus-Waldhof ehitada kihva keeramiseks. Esiteks tehti sama viga mis Tartus: rahvaga ei räägitud. Selleks pidanuks võtma küllaldaselt aega, tegelikult tõtati uuringute tegemisele heakskiitu andma.

Teiseks otsustati hääletuselt kõrvalised silmapaarid eemal hoida. Kas vallavolinikel on nüüd süda rahul ja poolthääletanud võivad kindla sõnaga väita, et toimisid vallarahva kõige helgemat tulevikku silmas pidades?

Miks oli Saarde isevalitsusel uuringute heakskiitmisega nii kiire? Kas oma osa on selles ­mõne juhtiva kohaliku poliitiku lähedane seotus metsandus­sektoriga?

Kolmandaks meenutame veel kord, et keskkonnaamet on juba andnud negatiivse seisu­koha, mis puudutab Pärnu jõge. Miks siis veel raisata raha uuringutele? Muide, kuna keskkonna­ameti seisukoht on avalik dokument, siis kindlasti tutvustame lugejatele põhjalikumalt selle ­sisu.

Neljandaks teeb valvsaks investorite varjus hoidmine. Soomes sai äsja heakskiidu sama­sugune tselluloosiprojekt, kus investoritena nimetati Soome ja Hiina firmasid. Tegelikult on suur tõenäosus, et Soome projektis ongi jäme ots hiinlaste käes.

Arvestades Hiina toorme­janu ja -ahnust, mis näiteks laastab Aafrika riikide loodust, siis ma ei imestaks, kui Est-Forigi tagant hakkaksid varem või hiljem paistma kavalad pilusilmad.

Ma olen ikka veel veendunud, et Pärnumaa ei vaja Uus-Waldhofi. Õigus on loodusteadlasel Mati Kosel, et kui tselluloositehases kavatsetakse kasutada Krafti tehnoloogiat, erineb see väga vähe omaaegsest Wald­hofi tehases kasutatust.

Tuletan meelde, et 1898. aastal asutatud ja 1900–1915 Pärnus töötanud Waldhofi ­tselluloosivabrik suutis kõigest kümne aastaga lüüa Pärnu jõe ja lahe keskkonnale haava, mille paranemine võttis aega aastaid.

Ehkki Waldhofist on palju kirjutatud ja Olaf Esna kirja­töödest isegi raamatuke kokku pandud, pole selle tehase saamislooga süvitsi tegeldud. Ehk õnnestub see Est-Fori tõmbetuules ära teha.