Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/06/08/7889210t1ha2ae.jpg)
/nginx/o/2018/10/22/11517217t1hfd3f.jpg)
Ükskõik missugust igapäevast teksti, näiteks meili või uudiskirja, turundusartiklit, blogipostitust, koostades autor loodetavasti püüdleb selle poole, et kirjapandu oleks hõlpsasti mõistetav. Kui ei, siis kindlasti peaks. Üksnes endale poenimekirja või märkmeid kirjutades talitagu, kuidas heaks arvab. Aga kui eesmärk on mõtet edastada, siis mis saaks olla veel olulisem kui see, et sõnum jõuab sihtrühmale kohale? Austagem lugejat ja arvestagem temaga.
Mitte üksnes ajalehekeel ei pea olema lihtsa sõnastusega. Kui teatan meili teel midagi tuttavale või kolleegile, ülemusele või alluvale, kliendile, tahan sellega vastuvõtjale midagi edasi öelda. Miks ma seda siis üldse saadan, eks? Võõrsõnadest ja paberlikust keelest kubisevat kirjutist on märksa raskem mõista kui omasõnadega väljendatut. Suures kantseliidimöllus kipub see ununema.