EMO eelistamine peretohtrile võib osutuda karuteeneks

Foto: Mailiis Ollino

Pärnu haigla andmeil EMOsse pöördujate arv üldises pildis kasvab. See tähendab osakonnas töötempo kiirenemist ja paratamatult võib sellega kaasneda kvaliteedi langus. Statistika järgi tehakse 30 protsenti meditsiinivigu just EMOs. Olukorra parandamiseks ei ole aga erakorralise meditsiiniabi osakonna juhataja Merike Lepa hinnangul juurde vaja niivõrd arste kui muuta inimesed teadlikumaks erakorralise osakonna olemusest ja eesmärkidest ning julgustada neid pöörduma rohkem perearsti poole.

Lepp teab pea 40aastase staaži põhjal, et koguni keskeltläbi 60 protsenti EMOsse saabujaid võiks minna hoopis perearstile. “Olen olnud valves niimoodi, et oli presidendi vastuvõtt ja ­ootesaal oli tühi. Kui läbi sai, hakkasid esimesed inimesed tulema. See ju näitab, et ilmselgelt ei ole erakorraline probleem,” tõi haigla kvaliteediteenistuse juhataja Teele Orgse näite.

Põhjus, miks inimesed meelsamini EMOsse, mitte perearstile lähevad, peitub Lepa hinnangul teadmises, et seal saab kõik uuringud ühest kohast, ei pea mööda linna jooksma – see on kiire ja mugav.

EMO algne mõte on sealsete töötajate meelest hägustunud. Erakorralise häda märksõna on “äge” – kõik, millega ei anna kannatada (äge valu, palavik või hingamispuudulikkus, trauma). Orgse tõi näite: kui selg on valutanud juba aastaid ja ühel õhtul saab villand, ei ole EMO õige koht. Sealse arsti kohus on anda niisuguses olukorras valuvaigistit, et praegust olukorda leevendada. Põhjuse väljaselgitamine ja tervikliku hinnangu andmine ei kuulu enam EMO arsti kohustuste sekka.