Loodusfotograaf tabas ootamatult lumejänese

Foto: Karl Adami

Männinoorendikus viristasid siidi­sabad ja seal lähedal turnisid leppadel urvalinnud. Mõlemad on külalised kaugelt põhjast ja annavad märku, et talv on ­ukse ees. Sel hetkel aga tõmbas mind miski laulvate metsakanade, laanepüüde poole. Kaselehtede sahina varjus vilistas suisa kolm laanepüükukke. Viskusin metsaniidule pikali ja jäin ootele. Aeg-ajalt lendasid kuked vurinaga mu nina alt mööda, kuid kaameraga jäid nad mul tabamata. Hakkasin parasjagu püsti tõusma, kui minu vaatevälja ilmus talveajale üle­minev valgejänes.

Valgejäneseid olen enam kohanud Soomes, kuid meiegi metsades ja rabades on ta esindatud. See on meie looduse põlisliik, kes levis Eesti aladele pärast viimast jääaega, ühena esimestest liikidest. Halljänes levis meie aladele lõunast märksa hiljem. Põhja-Eestisse seadsid halljänesed end sisse alles 18.–19. sajandil. Halljänes asustab suurima hea meelega mosaiikseid põllumaastikke, valgejänes seevastu elutseb peamiselt metsas, hoides okaspuumetsa ja talvel sohu. Seetõttu näeb teda harva. Seda enam, et oma asju ajab valge­jänes ­peamiselt öösiti. Lageda peale tikub ta enamasti vaid pulmade käigus.