Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/11/11/7301827t1h9795.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/09/15820719t1hbfa2.jpg)
/nginx/o/2018/10/23/11520359t1hc196.jpg)
Olen emotsionaalselt valmistunud, et täna näen ohtralt valu, vaeva ja äkki verdki. Aga kui ma teisipäeva hommikul kella kümnest Pärnu haigla erakorralise meditsiiniabi osakonna (EMO) uksest sisse astun, valitseb seal tühjus. “Eile oli meil siin hullumaja, täna veel rahulik. Kuid kell ka alles varajane, lõuna paiku hakkavad hädalised tulema,” sõnas mind vastu võtnud EMO juhataja Merike Lepp.
Pärast paari tundi eemal viibimist ja tagasi osakonda astudes, puutun kokku selle algul ettekujutatud valu ja vaevaga: neli hädalist ootab voodis analüüside vastuseid, üks kägaras, silmanähtavalt valudes vaeveldes. Verigi ei jää nägemata, tagaukse kaudu toob kiirabi vanema naise, kes kesklinnas olla teadvusekao tõttu kukkunud ja kellel näos on haav, mis vajab õmblemist.
:format(webp)/nginx/o/2018/10/23/11520364t1h8e77.jpg)