Reporter EMOs: vaikselgi päeval ei jää vaev ega veri nägemata

Kui too teisipäev oli EMOs vaikne, siis sellele eelnenud esmaspäev olla töötajate sõnul olnud väga töine päev. Välja on kujunenud see, et rohkem patsiente satub osakonda nädalavahetuseti. Tänavune kuum suvigi oli sealse juhataja sõnul erakordselt töine. Foto: Mailiis Ollino

Olen emotsionaalselt valmistunud, et täna näen ohtralt valu, vaeva ja äkki verdki. Aga kui ma teisipäeva hommikul kella kümnest Pärnu haigla erakorralise meditsiiniabi osakonna (EMO) uksest sisse astun, valitseb seal tühjus. “Eile oli meil siin hullumaja, täna veel rahulik. Kuid kell ka alles varajane, lõuna paiku hakkavad hädalised tulema,” sõnas mind vastu võtnud EMO juhataja Merike Lepp.

Pärast paari tundi eemal viibimist ja tagasi osakonda astudes, puutun kokku selle algul ette­kujutatud valu ja vaevaga: neli hädalist ootab voodis analüüside vastuseid, üks kägaras, silmanähtavalt valudes vaeveldes. Verigi ei jää nägemata, tagaukse kaudu toob kiirabi vanema naise, kes kesklinnas olla teadvusekao ­tõttu kukkunud ja kellel näos on haav, mis vajab õmblemist.

Põhimõte "kes ees, see mees" EMOs ei kehti. Patsientidega tegeletakse vastavalt erakorralisusele. Kiirabi toob haigeid tagaukse kaudu, ootesaalis istujad seda ei näe. Seega võib vahest jääda mulje justkui arstid ei teeks oma tööd. Foto: Mailiis Ollino