Kummardus Pärnu jõele

Kümned inimesed jälgisid ekraanilt selgitusi, kuidas Sindi paisu asemele ehitatakse kärestikud, et kalad võiksid ülesvett sobivaid kudemiskohti leida. Esiplaanil algatusrühma “Sindi pais“ asutaja Hans Soll. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pole halba ilma, on vaid ebasobiv riietus. Need kümned ja kümned inimesed, kes tulid Sindi paisu juurde Pärnu jõe kaldale, olid arvestanud tuulise ja vihmanutuse ilmaga. Just kehva sügisilma kiuste kogunenud inimeste hulk andis mulle kinnitust, et paisulammutajad on tegelnud õige asjaga. Kümne aasta eest algatusrühma “Sindi pais” kokku kutsunud Hans Soll avaldas hiljuti toimetuses käies kahtlust, kas tema silmad seda aega näevad, mil kalad muretult ülesvoolu kudema tõttavad. Teades Solli meele- ja sihikindlust, on mul usku, et ta näeb algatuse tulemust kindlasti.

Sintlased on töid paisul jälginud ilmselt kahesuguste tunnetega. Ajalooga lähedalt suhtleva inimesena mõistan paisu tähendust paljude Sindi inimeste mälestustes. Ent ometi ei saa eitada, et pais on olnud märkimisväärne takistus Pärnu jõgikonna kaladele. Pealegi kipub selliste ehitiste aeg möödas olema. Lohutuseks saab öelda, et Sindi ajaloohuvilisest ekslinnapea Marko Šorin on paisu ajaloo sõnas ja pildis nii hästi dokumenteerinud, et see jääb kestma kauaks pärast tõkke jõelt kadumist.

Sindi paisu lammutamise ja Pärnu jõe kalarikkuse taastamise aktsioon on kindlalt üks kodanikualgatuse väljapaistvaid näiteid, mille oodatav mõju ei piirdu ainult ühe jõega, vaid on tuntav kogu jõgikonnas. Kalastusekspert Meelis Tambets arvas, et kalavarude suurenemine peaks ilmnema kahe kalapõlvkonna järel.

Peaasi on heaperemehelik suhtumine meie veekogudesse ja metsadesse ning tagada nende heas tervises säilimine järeltulevatele põlvedele.
Kalev Vilgats, arvamustoimetaja

Ma ei imestaks, kui Eesti tulevaseks turismimagnetiks oleks loodus, mis mujal Euroopas, kaugematest kohtadest rääkimatagi, on saanud inimtegevusest kõvasti kannatada. Võimalus astuda pehmele samblavaibale, peesitada jõekaldal, kust ei tõuse tselluloosihaisu, kohtuda metsas juhuslikult mõne metsloomaga võib paari aastakümne pärast olla see, mis meile tulu toob. Peaasi on heaperemehelik suhtumine meie veekogudesse ja metsadesse ning tagada nende heas tervises säilimine järeltulevatele põlvedele.