Lugeja kiri: Katuseraha või altkäemaks?

Eesti 200 esindaja Igor Taro viis riigiprokuratuuri kuriteokahtlustuse katuseraha jagamises. Kuritegu ei leitud. Foto: Eero Vabamägi

Nüüd, kui käib lahing, et saada hääli viie kuu pärast valimistel, lubatakse pudrumägesid ja piimajõgesid. Juba jaotatakse katuseraha. Minul tekkis aga hulk küsimusi. Kui riigikogulane annetab isikliku raha kellelegi, väga hea, las kuulutab tervele ilmale, mis õndsa teoga ta hakkama sai. Aga kui see raha tuleb maksumaksja taskust, siis enda või erakonna nime ei tohiks mainida. See tähendab: mina sulle, sina mulle. See on ju kõige räigem häälteost. Ma ei tea, miks seaduse silmad seda ei näe.

Mäletame, kui Sven Sester praalis televiisoris, et tema annetas jahimeestele sauna ehituseks ja bridžiklubile. Kui ajakirjanik küsis, kas oli väga vajalik, vastas rahvaasemik, et miks mitte, sellega ma toetasin sporti. Ma olen ka vana jahimees, aga jaht ei ole sport. Bridžimäng viski libistamisega samuti mitte.

Ega muidu kunagine riigikogu liige olla öelnud: Eesti rahvas on niivõrd loll, et neid küll ei saa lasta presidenti valida. Kallase tüdruk kurtis televiisoris, et igal riigikogu liikmel peaks maksumaksja raha eest olema nõunik või sekretär. See tähendab 101-le liidame 101 jumalust.

Kas te mäletate väiksemat sorti ministrit, kes jäi lõhnadega vahele? Alguses oli mees vakka kui hiir aganikus, kui aga ajakirjanikud asja üles võtsid, ütles, et tema poleks küll uskunud, et eilsest väikesest õllest tuleb selline tähelepanu. Mäletate, kui joodikule, kes vahele jäi, pandi autonumbrile O-täht ette? Tore olnuks näha, kui ministeeriumi kallil autol on O-täht ees. Kõige toredam on see, et mees astus lõpuks tagasi ja sõbrad andsid kompensatsiooniks kaasa 28 000 või 29 000. Peaparanduse raha? Kui seda lugu televiisoris räägiti, jooksis varsti numbrirodu: annetage vähihaigetele lastele raviaparatuuri ostuks.

Telekat pole vaja lahti teha, teadagi, mis sealt tuleb: kes andis pistist, kes võttis pistist, kes varastas riigi raha, kelle kohtulugu on aegunud ja nii päevast päeva.

Kust võtame selliseid riigijuhte, kes poleks ahned, ei valetaks, vaid mõtleks riigi huvidele?