Raido ja Julius Koppel ravivad akordionimänguga nohu ja peavalu

Raido ja poeg Julius Koppel on tegusad muusikud ja samaaegselt haridusest lugu pidavad inimesed, kes leiavad aega kontsertide andmiseks ja õpetamiseks-õppimiseks. Foto: Urmas Luik

Teame, et inimaju jaguneb kaheks poolkeraks: kui vasak määrab matemaatilise ja teadusliku võimekuse ning kõne- ja kirjutusoskuse, kontrollib parem kunstiteadlikkust, loovust ja muusikalist taipu. Kumb pool on aga domineerivam inimesel, kes on nii muusik kui akadeemik?

Raido ja poeg Julius Koppel asetavad ühe käe lõõtsa klahvidele, teisega avavad füüsika harjutusvihiku ja semiootika sissejuhatava kursuse õpiku. Nädala sees seisab Raido põhikooliõpilaste ees ja arutleb lastega viimaste teadussaavutuste üle. Laupäeval sõidab ta Väikeste Lõõtspillide Ühinguga koos rahvamajja, kus ta ehk viis korda varem juba esinenud ja mille esiridades tuttavad näod, millele aeg on paar kortsu juurde tekitanud.

Julius istub esmaspäeva pärastlõunal Tartu ülikooli loengusaali pingile, kus ragistab vasakut ajupoolt ja vestleb kultuuriteooria teemadel. Õhtul mängib Heino Elleri nimelises muusikakoolis akordioni. Nädalavahetusel astub ta Kihnu praamile või sammub mõne proua 75. sünnipäevapeole, kus teda avasüli ­oodatakse ja supiga tervitatakse.

Päikeselisel sügispäeval heitsid isa-poeg Pärnu Vallikääru värvilistele lehtedele pikali ja andsid jalutajatele üllatuskontserdi. Nad arutlesid tasakaalust, elukutse valikust ja muusikast.

Akordionimängijast füüsikaõpetaja Raidoga kohtusin esimest korda 2009. aasta augustis, mil temast sai minu klassijuhataja Sütevaka humanitaargümnaasiumis. Sestap kirjutaja ja intervjueeritavad sinatavad.

Teie isa-vanaisa (Raido isa, Juliuse vanaisa) oli muusik ja akordionist. Kas lõõtspillimäng on teie pere traditsioon?

Raido: See kõik on puhtalt isa eeskuju. Esimese pilli kinkis ta mulle, kui sain viieaastaseks. Hakkasin kohe proovima ja esinesin juba mõne nädala pärast esimest korda lasteaiapeol. Edasi läks traditsiooniliselt: astusin ­lastemuusikakooli. Sellega minu muusikaline haridustee lõppes.

Mul ei ole kunagi olnud mõtet hakata elukutseliseks muusikuks. Kooli tasemest ja tehnikast mulle piisas. Tüüplood – etüüdid ja heliredelid – ei sütitanud mind. Mul ei ole küll mitte midagi nende vastu, need on tohutult arendavad, kuid ei tekitanud minus tunnet: “Jah! Tahan elu lõpuni olla professionaalne muusik”.