Pärnu haldusreformi lugu

Enne­vanasti võis Eliisabeti kiriku kuke kõrguselt Pärnu piirjooned ära aimata. Pärast mullust haldus­reformi tuleb piiride kaemiseks tõusta palju kõrgemale. Foto: Mailiis Ollino

Läinud sajandil käis Pärnus erineva eduga kogu aeg mingi haldusreform. Neist siiani kestva mõjuga oli Rääma valla ja Vana-Pärnu liitmine Pärnu linnaga. Selle peale kirjutas Postimehe Pärnu väljaanne 16. jaanuaril 1920, et “linnavolikogu otsustas Rääma valla ja Vana-Pärnut linna külge võtta. Sellega oli ka maakonna nõukogu nõus. Maakonna valitsus pani linnavalit­susele ette nimetatud valda ja alevit oma piiri arvata ja valla­valitsuselt üle võtta Rääma, mida linnavalitsus ka Rääma vallavalitsusele teatas. Rääma vald aga ei olla sellega mitte nõus, kuid linnale ei ole ta sellest kirjalikult veel teatanud.”

Kirjavahetust muidugi peeti, aga Räämal saadi ruttu aru, et kellel voli, sellel õigus ning linnaosaks saamisele enam vastu ei punnitud. Pealegi oli Tallinnas asi niigi otsustatud ja kohalikel jäi vaid käsku täita.

Nõukogude ajal ei osatud midagi mõistlikku peale hakata Sindiga ja seda solgutati kui Pärnuga lõdvalt seotud osa. Kui Sindil oli vaja, et tehtaks kulutusi teedele-tänavatele ja valgustusele, siis oldi Pärnuga lõdvalt seotud, aga kui linnal kõrbesid plaaninäitajad, pidi Sindi kastaneid tulest välja tooma. Ülemineku ajal suutis Sindi taastada linnana iseseisvuse, kuni äsjane haldusreform tegi Sindist linna Tori valla koosseisus.