Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2018/10/30/11537563t1h5dfd.jpg)
Pisike sulepall põrutas kord vastu naabri akent. Linnukese tiib sai veidi vigastada ja nii üritas naabrinaine sulelist turgutada. Ta toimetas hädasolijale vett ja päevalilleseemneidki, kuid tilluke tiivuline ei hoolinud kummastki. Suures mures rääkis sellest mullegi ja märkis, et kui linnu õue viis, piirasid tihased vaest lindu raevukalt. Kirjelduste põhjal sai mulle selgeks, et tegu oli värbkakuga. Tihased ümbritsesid teda ikka seetõttu, et nad on värbkaku toidulaual. Õnneks sai kakk kiiresti terveks ning asus närilisi ja pisemaid tiivulisi jahtima.
Inimest, kellel pole eriti kokkupuuteid lindude, iseäranis röövlindudega suudab pisike värbkakk pahviks lüüa. Nähes sügistuultele vastu seisvat tegelast, ei tasu isegi arvata, et tegu on mõne kaku või rahvapärasemalt öelduna öökulli pojaga. Leevikesemõõtu värbkakk on Eestis ja mujal Euroopas kakkudest pisim. Selg on tal pruunikas, kaetud valkjate täppidega.