Värbkakk sööstab saagi järele kui pisike pomm

Parim aeg värbkakku näha on pisut enne ja pärast päikesetõusu. Foto: Karl Adami

Pisike sulepall põrutas kord vastu naabri akent. Linnukese tiib sai veidi vigastada ja nii üritas naabrinaine sulelist turgutada. Ta toimetas hädasolijale vett ja päevalilleseemneidki, kuid tilluke tiivuline ei hoolinud kummastki. Suures mures rääkis sellest mullegi ja märkis, et kui linnu õue viis, piirasid tihased vaest lindu raevukalt. Kirjelduste põhjal sai mulle selgeks, et tegu oli värbkakuga. Tihased ümbritsesid teda ikka seetõttu, et nad on värbkaku toidulaual. Õnneks sai kakk kiiresti terveks ning asus närilisi ja pisemaid tiivulisi jahtima.

Inimest, kellel pole eriti kokkupuuteid lindude, iseäranis röövlindudega suudab pisike värbkakk pahviks lüüa. Nähes sügistuultele vastu seisvat tegelast, ei tasu isegi arvata, et tegu on mõne kaku või rahvapärasemalt öelduna öökulli pojaga. Leevikesemõõtu värbkakk on Eestis ja mujal Euroopas kakkudest pisim. Selg on tal pruunikas, kaetud valkjate täppidega.

Öökullid pole kõik ööpimeduses tegutsejad. Näiteks väikese värbkaku kuulmine pole kõige parem ja seetõttu toetub ta nägemisele ning on sunnitud jahti pidama päevasel ajal. Parim aeg teda näha on hommikul, pisut enne ja pärast päikesetõusu ning õhtul. Enamik värbkakke on mulle silma ja kõrvu jäänud millegipärast veebruaris-märtsis, kuigi see pisike kütt tegutseb meil aasta ringi.