Miks eelistavad kodutud varjupaigale Rüütli tondilossi?

Eno-Gerrit Link
, veebilehe toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki politsei on paari viimase aasta jooksul kümmekond korda Pärnu südalinna peatänava ääres tühjana seisvast ja lagunevast kunagisest kauplusest peavarju otsinud kodutud välja visanud ja maja omanikud on püüdnud hoonesse pääsu traataiaga piirata, leiavad eluheidikud tee räämas „hotellituppa” üha uuesti.
Ehkki politsei on paari viimase aasta jooksul kümmekond korda Pärnu südalinna peatänava ääres tühjana seisvast ja lagunevast kunagisest kauplusest peavarju otsinud kodutud välja visanud ja maja omanikud on püüdnud hoonesse pääsu traataiaga piirata, leiavad eluheidikud tee räämas „hotellituppa” üha uuesti. Foto: Urmas Luik

Ehkki politsei on paari viimase aasta jooksul kümmekond korda Pärnu südalinna peatänava ääres tühjana seisvast ja lagunevast kunagsest kauplusest peavarju otsinud kodutud välja visanud ja  maja omanikud on püüdnud hoonesse pääsu traataiaga piirata, leiavad eluheidikud tee räämas „hotellituppa” üha uuesti.

Kõrvalisi pilke Rüütli 22 kutsumata külalised eriti ei pelga, sest maja ette püstitatud traataeda katab fotosein ja nii võivad ajutised asukad ennast suisa mõne ruutmeetri suurusele vitriinaknale puhkama sättida.

Kuigi illegaalne hotellituba on räämas ja elutegevusest levib seal aeg-ajalt haisu, mis palju maja külastanud linna sotsiaalametnikud ja päästjadki öökima võtab, ei puudu sealt omamoodi toateeninduski: hiljutise pesuvahetuse käigus on aknaalune voodikoht saanud uue, neoonkollase pehme padja ja sama karva sooja teki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles