Peeter Krimm: Tselluloositehas kollitab

Keegi ei vaidle, et Eesti puit võiks rohkem sisse tuua. Iseasi, millist hinda oleme ise valmis suurema lisandväärtuse nimel maksma. Foto: Urmas Luik

Lugedes Pärnu Postimehe veergudelt Saarde valla ja tselluloositehasega seonduvat, jääb mulje, et tegu on huumorilehega. Omaette tippteos on ­Mati Kose arvamus “Lootusetus sõjas looduse vastu Est-Fori näitel” (PP 17.10.2018).

Vimkameister annab tuld kohe esimesest lausest alates, tehes esmalt klaariks ühe olulise valearusaama: “Est-For ei väärinda metsa”. Tõepoolest, Est-For Investi plaanitav tehas ei hakka metsa väärindama ega pole seda iial kavatsenudki. Väärindada tahetakse puitu, täpsemalt paberipuitu. Metsas ei muutu seetõttu midagi, paberipuid tuleb sealt tulevikus täpselt samamoodi nagu siiani, nii palju kui raieküpsest metsast seda palgipuude jääkprodukti üle jääb.

Pole võimalik, et täie aru juures loodusemees ei tee vahet mõistetel “mets” ja “puit”, need sõnad on ära vahetatud ilmselt lugeja mõistuse teravdamise eesmärgil.