Mihkli kalmistuvaht austab hingedeaega

Mihkli kalmistuvaht Mare Rääk peatub 1866. aastal Keblaste paruni ­käsul valmistatud sepistatud ja massiivsete graniitpostidega peaväravas. Foto: Urmas Luik

Muinsuskaitsealuse Mihkli kalmistu vaht Mare Rääk lükkab käru kuuri ette, paneb reha käest ja ütleb, et tema on seda tööd teinud terve inimpõlve: läheb 23. aasta. Selle ajaga on ta üle kolme hektari suurusele surnuaiale mitukümmend tiiru peale teinud, trimmerdanud võserikust nähtavale sepistatud raud- aedu ja korrastanud platse, millel puhkajate lähedasedki siitilmast läinud.

Emmu mäele 1801. aastal rajatud kalmistu on laienenud kolmeosaliselt, vanemas on aeg seisatanud, kahes uuemas tihendatakse perekonnaplatse. Hingedekuu alguses pole Mare Rääk oma töötandril üksi, siin ja seal jätkub neid, kes puhkepaiku korrastades enda lähedasi meeles peavad.

Täna, hingedepäeva õhtul, muutuvad kalmistud tava järgides küünlatulevalgeks.

“Hingedepäeva teatakse, aga ma ei usu, et sellega seostub midagi üleloomulikku, aga mõtted on sel õhtul kindlasti rohkem seotud lahkunud lähedastega,” arutleb ta.