Noored valutasid südant osaluskohvikus

Täna korraldas Pärnumaa noortekogu Endla teatris osaluskohviku, kus arutleti neljal päevakajalisel teemal: potentsiaal või probleem; ekstremismist üksmeeleni; olla või mitte olla noortekas – see on küsimus; märkamine ja sekkumine.

Noori oli kohal nii Pärnu linnast kui valdadest ja osalejate vanus varieerus 14 aastast gümnasistieani.

“Märkamise ja sekkumise” teemaplokis arutleti koolikiusamise üle Villu Liivla juhtimisel. Välja pakuti mitu lahendust, näiteks püüda vaadata kiusajaid teise nurga alt: leida põhjused, miks nad kiusavad ja millised probleemid on neil väljaspool kooli. Pandi ette tuua koolidesse rääkima nii kiusatavaid kui kiusajaid, et nüüd suure ja targemana analüüsida, mida saanuks teisiti teha.

Kuna aastaid on soovitud Pärnu kesklinna rajada veel üks noortekeskus, tõstis Pärnu noorte vabaajakeskuse noorsootöötaja Merlyn Jürgenson päevakorda teema: kas ja miks seda on vaja? Leiti, et keskused ei dubleeriks teineteist, sest “noored” on lai mõiste (7–26aastased). Uues noortekeskuses käsitletaks teistsuguseid teemasid kui praeguses ning veidi vanemale sihtrühmale nagu põhikooli lõpuklassid ja gümnasistid.

Teemalauda “Ekstremismist üksmeeleni” juhatas Pärnu linna noortekogu esimees Laura Lelov. Arutelust jäid kõlama järgmised probleemid: kuidas eri taustaga inimesed lõimuvad ja mida teha, et inimest võetaks kui inimest, selmet eristada selle järgi, mida muuta ei saa nagu rass ja päritolu.

Viimases lauas arutati tänapäeva noorte kohta käiva mõiste “lumehelbeke” üle. See väljend on meedias negatiivse alatooniga, kuid vestluse käigus otsustati see ümber pöörata. “Kui me juba lumehelbekesed oleme, siis oleme parimad lumehelbekesed, mis me olla saame,” võttis teema hästi kokku osaleja Sander Anderson. Jah, noored julgevadki oma emotsioone väljendada, soovivad olla iseenda tööandjad ja vahel paisutavad oma meeleoluhäireid üle, pannes endale diagnoosi doktor Google’i abil.