Loomavihkajatest puudust ei ole

Jaak Siinmaa. Foto: Erakogu

Eks meil ole neid kergelt kiiksuga inimesi nii või naa. Isegi hobuseid on tahetud ära mürgitada ja kasse. Mõni kohe on loomavihkaja ega salli, et tema läheduses on mingi koer. Võib-olla ta kardab seda looma või on see koer natukene haukunud ja tema suurt rahu seganud.

Meil on ju seda pahatahtlikkust nii palju. Inimesed ei ole kadedad, aga neile lihtsalt ei meeldi midagi ja ongi kõik. Umbes nii, et “hoia oma koera maal ja linnas on ta põlu all”. Umbes nii, et linnukesedki ei tohi puu otsas laulda ja tuleb maha lasta. Selliseid haigeid inimesi on.

Meil isegi ühel koertenäitusel loobiti territooriumile mingeid lihapallikesi. Korjasime need kokku ja andsime ekspertiisi. Ei teagi, mis seal sees oli, rotimürk see ei olnud.

Koerte kaitsmiseks tuleb neid õpetada, et maast ega võõrastelt ei tohi toitu võtta. Näitustel käivatele Saksa lambakoertele pannakse lihatükk koonu peale nii, et tal suu jookseb vett, aga ta ei võta seda enne, kui luba antakse.

Nii et see on kasvatuse küsimus. Koolitatud koer ei võta maast esimest pala, mis ta leiab, ega kuku seda sööma. See ei pruugi mürgitatud olla, kuid võib olla halvaks läinud ja tema tervisele halvasti mõjuda. Aga me teame, et koerte ravi on veel kallim kui inimeste ravi.