/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2018/11/02/11544900t1h75dd.jpg)
Siinkirjutaja mäletab poisikesepõlvest, kuidas peaaegu kogu elu Räämal käis linavabriku vile järgi ja kuidas selle korstnast kerkis taeva poole kollakashall turbasuitsujutt ning perenaised pidid pesu kuivatama pööningutel. Meeles on, kuidas kõõlusime Rääma kooli akendel, kui susla Hariduse ja Raba tänava raudteed mööda lükkas vabriku poole vagonette Lavassaare turbaga. Eks ole mälus seegi, kui susla sõitis viimast korda, sest vabriku kütmine viidi gaasile ja õhk muutus märksa puhtamaks. Linavabrik andis igapäevast leiba paljudele peredele ja kolmes vahetuses töötamisele, millest hoolimata oli selle toodang isegi Pärnus defitsiit. Uus aeg pani ettevõtte surve alla. 1997. aastal läks kohaliku kergetööstuse lipulaev iirlaste omandisse.