Pärnu linavabriku lugu

Kalev Vilgats
, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1922. aastal valminud Pärnu linavabriku tootmishoone 17. detsembril 2003.
1922. aastal valminud Pärnu linavabriku tootmishoone 17. detsembril 2003. Foto: Urmas Luik

Siinkirjutaja mäletab poisikesepõlvest, kuidas peaaegu kogu elu Räämal käis linavabriku vile järgi ja kuidas selle korstnast kerkis taeva poole kollakashall turbasuitsujutt ning perenaised pidid pesu kuivatama pööningutel. Meeles on, kuidas kõõlusime Rääma kooli akendel, kui susla Hariduse ja Raba tänava raudteed mööda lükkas vabriku poole vagonette Lavassaare turbaga. Eks ole mälus seegi, kui susla sõitis viimast korda, sest vabriku kütmine viidi gaasile ja õhk muutus märksa puhtamaks. Linavabrik andis igapäevast leiba paljudele peredele ja kolmes vahetuses töötamisele, millest hoolimata oli selle toodang isegi Pärnus defitsiit. Uus aeg pani ettevõtte surve alla. 1997. aastal läks kohaliku kergetööstuse lipulaev iirlaste omandisse.

20 aastat tagasi novembri algul hakkas Pärnu linavabrik käivituma täistuuridel. Veel oktoobris saadi kokku vajalik arv töötajaid ja töökuulutuse võis väravast maha võtta. 50 palgalisest oli saanud 363 ja tööjõudu enam ei vajatud. Nii ketruse kui linase kanga kudumises loodeti jõuda 1998. aastaks planeeritud toodangunumbriteni. Vaid paar aastat varem oli maad hakanud võtma arvamus, et linatöötlemise lõpp Eestis pole enam kaugel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles