Kui rööpad jäid maha panemata ...

Isegi, kui Pärnu–Viljandi–Tartu laiarööpmeline oleks alanud Pärnus umbes praeguse bussijaama kohalt, oleks see läinud läbi Papiniidu jaama. Foto: Urmas Luik

Rail Balticu üle murtakse piike kindlasti edaspidigi, rahulolematust on tekitanud Lelle–Pärnu raudteelõigu sulgemine 8. detsembrist ja asendamine bussitrans­pordiga. Ajalooliselt pole selles midagi uut ega erakordset, sest raudteed on Eestisse varemgi ehitada tahetud.

19. sajandi algusaastatel oli Eesti esisadam Pärnu ja püsis sellena 1870. aastateni, kuna Pärnu sadama kogukäive oli suurem kui Tallinnal. Siis avati Balti raudtee, mis tegi Tallinnast tähtsa kaubasadama ja lõi eeldused tööstuse arenemiseks. Lühikese ajaga sadama kogukäive sajakordistus: 900 000 rubla pealt 90 miljoni rublani aastas!

Vähe sellest. 1877. aastal avati Tartu–Tapa raudtee ja 1887 pikendati raudteeliini Tartust Valgani, kus see hiljem ühendati Riia–Pihkva raudteega. Varem asusid Pärnu kaupmeeste kunded kogu Lõuna-Eestis ja isegi Põhja-Lätis ning Pihkvas. Võib arvata, mida uued transpordivõimalused tähendasid Pärnu kaupmeestele. Samal ajal jäi Pärnu sadama ­kogukäive Tallinna omale tugevasti alla.