Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
/nginx/o/2018/11/07/11556045t1h5fe4.jpg)
Eesti riik käitub enam kui kummaliselt. Veerand sajandi jooksul on suletud mitu omal ajal hästi toiminud rongiliini. Põhjuse liiklus lõpetada leiab alati, kõige paremini sobib sõitjate vähesus. Lähenevaid valimisi arvestades ei ole 8. detsembrist Tallinna–Pärnu rongiliikluse lõpetamine kõige arukam otsus. Reisirongiliiklus on Eestis teinud vähikäiku. Nõukogude ajal rõõmustasime, kui avati Tallinna–Pärnu–Riia otseliin. Teekond kahe pealinna vahel jäi kuue tunni kanti. Tartu kaudu logistas kaugmaarong pea üheksa tundi. 1992. aasta algul otsustati reisijavedu Tallinna–Pärnu–Riia liinil lõpetada, põhjuseks toodi sõitjate vähesus. Jäi kaubavedu ja seegi toimis vaid Mõisakülani. Mitte kauaks. 2001. aastal pandi sellelegi punkt.
Rail Balticust läbi Pärnu ei kõnelnud toona keegi. Meie eest otsustas Briti konsultatsioonifirma, mis tõmbas selle kümnendi algul mõttelise sirge kahe linna vahele ja kinnitas, et pakutav ongi parim lahendus. Eestlased plaksutasid käsi. Pärnu pole isegi tupikjaam. Pärnut pole üldse Euroopa raudteede kaardil. Kiirraudtee ei lahenda tulevikus Eidapere, Tootsi ja Tori kandi elanike liikumismuresid. Pakutav bussiteenus alternatiivina pole just kõige mugavam. Tulevikus peab sealtkandist ka kuidagi uue teekoridori äärde jäävatesse peatustesse jõudma.