Perearstid: Me ei saada patsiente EMOsse niisama

Tõstamaa tervisekeskuse perearst ja Pärnu haigla EMOs valveid tegev Madis Veskimägi usub, et hästi varustatud tervisekeskused ja oskuslikult jaotatud meeskonnatöö aitaks lahendada esmatasandil rohkemate patsientide muresid. Foto: Mailiis Ollino

Eelmisel nädalal avalikustatud riigikontrolli auditis, mis uuris erakorralise meditsiini osakonna (EMO) töö hõlpsustamise võimalusi, viidatakse muuhulgas perearstiabi puudulikule kättesaadavusele ja kvaliteedile. Kõlab soovitusi ja etteheiteid: “Perearstid saadavad patsiente EMOsse kergekäeliselt; perearsti rahastussüsteemi tuleks muuta, et see motiveeriks neid rohkem tegutsema selle nimel, et nimistu patsiendid pöörduksid kergemate terviseprobleemidega ennekõike nende poole.”

Tõstamaa tervisekeskuse perearst ja ka EMOs valveid tegev Madis Veskimägi ja Ülejõe tervisekeskuse tohter Aima Olvik ei nõustu väitega, nagu saadaksid nemad või teised arstid patsiente kergel käel erakorralisse vastuvõttu. “Inimesel pea lõhub, süda peksab, silme ees on täpid, minestustunne, külmavärinad. Selle kõige taga võib olla tõesti üksnes nohu, algav põskkoopapõletik, kuid ka ajuverejooks. Sellisel juhul on targem inimest pigem rohkem uurida. Ja kui pärast EMOs tehakse kõik vajalikud uuringud ja selgub, et ei olegi midagi, ainult nohu, pole see põhjendamatu. Hakata siis rääkima, et kõigest nohu ja perearst ilmaasjata saatis, on ausalt öelda märk tõsisest ebakollegiaalsusest,” avaldas Veskimägi. Lisades, et tagantjäreletarkus on, teadagi, täppisteadus.

Probleem, mis auditit tegema ajendas, seisneb selles, et EMOd on ülekoormatud. Auditist selgub, et kui 2010. aastal pöörduti EMOsse 410 000 korral, siis eelmisel aastal juba 462 000 korda. Nende hulk, kes võinuks abi saada perearstilt, on kaheksa aastaga kasvanud 39-lt 49 protsendini. Liigne hõivatus võib tingida selle, et tõesti erakorralised patsiendid, keda auditi andmetel on viis protsenti, ei saa õigel ajal ravi. Leitakse, et suur osa EMOsse pöördujatest võiks abi saada perearsti juurest, kuid seda saavutada takistavat eelkõige perearstiabi ebaühtlane tase, eriarstide ravijärjekorrad, ebapiisavad infotehnoloogilised lahendused, patsientide eri hoiakud ja teadlikkus.