Jurtšenko rattaässade filmist: Äng on Kangerti ja võidurõõm Taaramäe päralt Kangert: Tütar küsib kodus, millal mina medali saan

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kaader filmist.

FOTO: Erakogu

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Sel nädalal pärnumaalaste ette jõudnud uue dokumentaalfilmi rattaässadest “Mäed, mida polnud” taga seisavadki peaasjalikult Pärnumaa spordimehed: siitkandist pärit ja ise ka rattasporti teinud režissöörile Ivar Jurtšenkole tundus Vändra ja Vihtra lauskmaalt pärit kahe noore mehe tulemusi vaadates juba varakult, et nad on kuidagi teistmoodi. Peas käis klõks, et siit võib midagi tulla ja peaks hakkama nende erilisi ja argiseid hetki salvestama.

Üks neist lõi profimaailma ukse lahti pauguga, teine vargsi, vigastustega maadeldes. Aga mõlemad jõudsid sihile.

Film algab Tanel Kangerti arstilkäiguga Mihkel Mardna juurde, kus talle süstitakse midagi põlve. Aasta oli 2009.

Alustades ei mõelnud Jurtšenko teha teekonnafilmi, vaid piirduda viie aastaga meeste elust, kuid algsest mõttest kasvas lõpuks välja pikem projekt. Nii on kolmanda mehena filmis olulisel kohal Kangerti ja Rein Taaramäe esimene treener Erich Pernergi. Pikem periood tuli Jurtšenko arvates kasukski: mehed avasid sellevõrra ennast ehk rohkem.

“Keemia, kui nad Tour de France’i ajal laagris toas omavahel elu üle arutlesid, oli väga äge,” tõi režissöör esile. “Viisime Erichi ka Tour de France’i vaatama selsamal 2015. aastal, kui Tanel ja Rein sõitsid ühes meeskonnas. Kahjuks Rein katkestas ja lõpuni ei sõitnud. Aga Tanel oli lõpus olemas ja minu meelest oli see emotsioon, kuidas treener ja tema kunagine õpilane kirglikult arutavad ja mõtlevad ühtmoodi, väga meeldejääv,” tõdes Jurtšenko.

Tagasi üles