Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/01/05/113043t1hf014.jpg)
Aastakümneid end naftatootmisega nuumanud riikide tulevik muutub iga päevaga süngemaks ja naftabarreli hind tõuseb taas 150 dollari ligi alles siis, kui must kuld hakkab maapõuest sootuks lõppema ning seda õnnestub müüa vaid rikastele kollektsionääridele.
Eksperdid prognoosivad, et kui läinud aastal tarbiti ülemaailmselt iga päev (võrreldes mullusega) umbes 50 000 barrelit vähem naftat, siis sel aastal ulatub see arv juba 450 000 barrelini. Nõudluse vähenemine lööb aga teatavasti hinna alla ja paneb tootjad kukalt kratsima.
Tarkade onude arvamused lähevad suuresti lahku selle suhtes, kui palju naftabarrel 2009. aastal ikkagi maksma hakkab. Ühed pakuvad hinnaks 51, teised 75 dollarit ja kumbki number ei tundu tarbijale ehmatav olevat. Seda muidugi juhul, kui üleilmne majanduslangus inimestel lähiajal täiesti jalgu alt ei löö.
Samal ajal ei saa jätta tähelepanuta, et naftatootjate mõjukaim koondis OPEC (Organization of the Petroleum Exporting Countries) ei kavatse end dollarivoogudest ilma jätta ning plaanib tootmist oluliselt vähendada. Ometi pole niisuguse otsuse langetamine kerge.
Esiteks lõhestavad OPECit viimasel ajal üha süvenevad vastuolud (organisatsiooni ukse lõi pauguga kinni näiteks Indoneesia), teiseks ei ole seniajani suudetud kokku leppida, kui palju peaks tootmist koomale tõmbama.
OPECi ettevaatlikumad nõuandjad kardavad naftaturu kollapsit ning räägivad tootmise järkjärgulisest vähendamisest, radikaalsemad eksperdid soovitavad seevastu tootmist järsult alandada ja loodavad niisuguse sammuga turu stabiliseerida.
Omaette mõistatuseks jääb OPECisse mittekuuluva Venemaa käitumine.
On ilmselge, et venelased vajavad praegu naftadollareid rohkem kui õhku ja võivad seetõttu tootmise vähendamise otsusega (see polegi ju nendele siduv) mitte nõustuda. Seda enam, et nende naftaeksport on orienteeritud peamiselt Euroopale, kus majandusolud on küll rasked, kuid kus arenenud tööstus naftata üleüldse ei toimi.
Venemaa teine suur naaber Hiina oleks küll valmis lausa piiramatus koguses ja ükskõik mis hinna eest musta kulda ostma, ent nafta Hiinasse saatmiseks puudub transpordivõrk, mille väljaehitamine nõuab tohutuid investeeringuid ja palju aega.
Seega on tõenäoline, et Venemaa võib Euroopasse eksporditava nafta hinda isegi veidi vähendada, kuid ei kahanda mingil juhul oma senist tootmismahtu.
Pikemas perspektiivis võib siiski juhtuda, et kui USA ja Euroopa majandus taas tõusuteele asuvad (jänkidele ennustatakse tõusu järgmise aasta teisel poolel), hakkab kerkima nafta tarbimine ning tõuseb naftabarreli hind.
Pole huvituseta märkida, et praegu on maapõues tõestatud umbes 1100 miljardi barreli nafta olemasolu, tõestamata varusid arvatakse olevat kuni 1700 miljardit barrelit.
Arvutuste kohaselt suudavad riigid seniste tootmismahtude puhul tõestatud varudest ammutada naftat järgmiselt: Iraak 155, Kuveit 108, Iraan 84, Venemaa 18 aastat.
Suurimad tõestamata varud on Venezuelal (umbes 360 miljardit barrelit). Siit küsimus suurele ringile: miks Kreml on Venezuela presidendile Hugo Chavezile viimasel ajal hakanud kõvasti silma tegema ja miks kaks teineteisest nii kaugel asuvat riiki koguni ühiseid sõjaväeõppusi korraldavad?