Rotid pääsevad majja WC-potist

Viimasel nädalal on Pärnu majaomanikud hakanud agaralt rotimürki ostma, ütles Magaziini müüja Ida Vill. Foto: Ants Liigus

Külmemate ilmadega kostab paljudes elamistes seina taga või lae peal krabistamist – märk sellest, et hiired või koguni rotid on tulnud meie juurde toitu ja sooja ulualust otsima.

“Just täpselt nüüd on see aeg, kui hiired ja rotid tükivad majja,” nentis kahjureid tõrjuva Rentokil Eesti tegevjuht Toomas Trei. “Seda nimetatakse sesoonseks sissetungiks, kui väljas temperatuur langeb ja toitu kätte saada on raske. Et ellu jääda, on vaja ulualust, kus oleks soe ja piisaks toitu.”

Närilised pääsevad elamisse tavaliselt sealt, kust majja tulevad kommunikatsioonid: elektrijuhtmed, vee- ja kanalisatsioonitorud. Samuti väikestest pragudest, aukudest ja ukse alt. Tähtis on teada, et hiirele piisab 0,6 sentimeetri läbimõõduga avast, et sellest läbi pääseda. “Sealt, kust mahub läbi pastakas, mahub ka hiir,” sõnas Trei.

Kui avausi pole, suudab rott närida ehitusmaterjalist läbi. Kuna rotid on väga head ronijad, võivad nad siseneda räästa alt ja käivad majast majja isegi elektriliine pidi.

Trei jutu järgi on rotte avastatud WC-pottidestki, kui nad on majja tulnud kanalisatsioonikollektorite ja -torude kaudu. “Seda juhtub igal aastal ja sagedasti just lasteaedades ja koolides,” sõnas ta. “Kanalisatsioonitorud on kitsad ja pole vett täis, kui parasjagu ei kasutata. Need suubuvad tänaval kanalisatsioonikollektorisse ja sealt rotid sisse ronivadki. Lasteaedades pole ju nädalavahetusel kedagi ja torud on kuivad.”

Kuidas ennetada?

Ega mingit võluvitsa, mis närilised kindlalt majast eemal hoiaks, olegi. Küll tasub hoolitseda, et elamute ümbruses oleks raske midagi söödavat leida.

“Aias mahapudenenud õunad tuleb viia komposti, koerte ja kasside toidunõud hoida puhtad ja puhastada pärast loomade toitmist, sulgeda prügikastid ja hoolitseda nende ümbruse puhtuse eest. Linnumajad paigaldada majast eemale,” loetles Trei.

Majale, loomulikult ka korterile tasub tiir peale teha ja sulgeda pisemadki avaused. Kellel on kass, lasku tal ringi jalutada, et loom saaks olukorda kontrolli all hoida.

Maja ümbruses võiks kontrollida pinnast ja kui on näha põldhiirte auke, neisse mürki panna.

Reetvad märgid

Krabistamine on üks kindlamaid märke, mis reedab soovimatu naabri, aga jälgi, mida tasub kodus tähele panna, on veel, näiteks näriliste väljaheited või nende jala- ja sabajäljed tolmusel pinnal. Samuti uriinitilgad ja spetsiifiline lõhn ning närimiskahjustused.

Isegi see, kui teie lemmiklooma toidukauss on hakanud hämmastavalt ruttu tühjaks saama, võib viidata, et tegelikult käivad hiired-rotid vahepeal sealt söömas.

Poodides leidub üsna suur valik hiire- ja rotilõkse ning -mürke. Igaüks otsustab ise, millise valib, aga kindlasti tuleb enne ülima hoolikusega lugeda kasutusjuhendit.

Lõksude vastu räägib tihti see, et mõni ei taha surnud looma näha. Mürgiga seoses kardavad paljud, et loom sööb seda, läheb kuskile seina taha surema ja hakkab haisema.

Trei jutu järgi lähevad mürki söönud närilised tavaliselt majast välja samadest kohtadest, kust nad sisenesid, sest neil hakkab halb ja nad vajavad värsket õhku. Kui vahepeal on tehtud parandustöid ja need avaused suletud, võib tõesti olla oht, et närilised jäävad kõdunema seina vahele.

Kui oma jõududega närilisi elamisest välja peletada ei õnnestu, võib appi kutsuda elukutselised kahjuritõrjujad.

“Meie ei peleta närilisi, sest see on tulutu töö, vaid kasutame mürksöötasid või mehaanilisi vahendeid, näiteks liimpabereid, kuhu nad kinni jäävad,” rääkis Trei. “Igasugused ultraheliga peletajad ja seadmed on petukaup, sest teadlased on välja selgitanud, et need ei ole tõhusad.”

Põletavad maja maha

Peale selle, et näriliste naabrus tundub vastik, on see ohtlik. Sellest, et nad haigusi levitavad, on aeg-ajalt räägitud, aga mõnikord võivad nad isegi tulekahju põhjustada.

“Kuna rott on üks väheseid loomi, kelle hambad kasvavad kogu aeg, peab ta neid vastavalt kulutama ehk närima, vastasel juhul ta jääks hambaid pidi põrandasse kinni,” seletas Trei. “Nad närivad läbi isegi vasest veetorudest, betoonist, rääkimata elektrijuhtmetest. Näriliste tõttu on läinud majad põlema ja terved rajoonid jäänud elektrita.”

Rääkides haigustest, pole oht sugugi vaid teoreetiline.

“Haigestumise tõenäosus on väga suur praktikaski,” hoiatas Trei. “Umbes 50 protsenti rottide populatsioonist on nakatunud leptospiroosi. Nemad seda haigust ei põe, kuid levitavad uriini kaudu teistele loomadele ja inimestele. See on raske nakkushaigus, mis inimesele võib lõppeda surmaga.”

Eestis on haigestumine leptospiroosi 1980. aastate teisest poolest tõusnud ja igal aastal on diagnoositud üle kümne haigusjuhu.

Närilised levitavad samuti enamikku sooltenakkusi. Piirkonniti kannavad nad edasi tulareemiat, mille viimane suurem puhang oli 1990ndatel Prangli saarel, kuid ohupiirkondi on Eestis veel.

“Uueks haiguseks võib pidada hantaviirustõbe, mis kahjustab inimeste neere. Samuti levitavad närilised keeritsusstõbe ja roti hammustustõveks kutsutavat haigust. Ära ei tohi unustada katku, mida seni ei ole maailmast likvideeritud,” märkis Trei.

 

Pange tähele!

Närilised on majas, kui olete märganud:
* elus või surnud närilisi,
* näriliste väljaheiteid,
* jala- või sabajälgi tolmusel pinnal,
* uriinitilku ja spetsiifilist lõhna,
* närimisjälgi,
* auke või pesakohti,
* oma ja loomatoidu kadumist.