Urmas Hännile: Ma ei pea midagi käsi-pikal-riigikogulasest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Riigikogu esimehe Eiki Nestori väide, et valija on riigikogu liikme tööandja ei pea paika, sest nende vahel pole mingit kokkulepet, mis sätestaks töövõtja palga ja muud hüved. Töövõtja on need omatahtsi kehtestanud.
Riigikogu esimehe Eiki Nestori väide, et valija on riigikogu liikme tööandja ei pea paika, sest nende vahel pole mingit kokkulepet, mis sätestaks töövõtja palga ja muud hüved. Töövõtja on need omatahtsi kehtestanud. Foto: Tairo Lutter

Riigikogus taas teemaks upitatud parlamendiliikme kuluhüvitised panevad muigega meenutama riigikogu esi­mehe Eiki Nestori väidet, et “riigikogu liikme tööandja on valija”. Kui see on tõesti nii, nagu meie parlamendi juhataja kolme aasta eest Virumaa Teatajale antud usutluses tõdes, on minul tööandjana kohe küsimus: mida on kõrgemaist riigiteenistujaist (vt kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadust) koosneval riigikogul oma palkade ja hüvitiste kallal sahmerdada?

Deklareerib ju töölepinguseadus, et töötasu ei ole siiski töövõtja määrata, vaid palk sõltub tööandja (valija) ja töövõtja (riigikogu liikmete) kokkuleppest.

Samuti ütleb mainitud seadusetäht, et “kui lisaks töötasule on kokku lepitud, et tööandja annab töötajale muid hüvesid, on töötajal õigus neid nõuda”. On’s keegi tööandjaist-valijaist eales andnud töötajaile-riigikogulasile luba nõuda mingeid hüvesid, rääkimata nende omatahtsi võtmisest? Mina küll ei ole.

Tagasi üles