Kas tead, kuidas rähn kände pilbasteks lammutab?

Oma küllaltki võimsa peitlitaolise noka ja tugevate kaelalihaste abil suudab musträhn toitu hankides pilbasteks lammutada poolemeetriseid kände, tehes päeva jooksul 8000 – 12 000 nokalööki. Foto: Karl Adami

On päevi, mil talvine mets vaikib. Kuulda on tuule käes õõtsuvaid kuuseoksi ja väärikate mändide vestlusi. Peaks musträhn vaiksesse metsatukka ilmuma, muutub kõik. Tegemist on siinse suurima rähniga, keda võiks suisa nimetada meie rähnide kuningaks. Sel kuningal on vastav häälgi, mis isegi ronga kraaksatustest üle kostab. Läbilõikav “krii-krii-krii” kandub ühest tukast teise, kipub puusammaste vahel kumisema ega jää märkamata.

Hõredas männikus hakkab häälitseja hõlpsasti silma. Nimelt lendab ta mändide vahel mõneti ebakindlate, pasknääri meenu­tavate tiivalöökidega, aga üsna sirges joones, riivamata ühtegi puud. Teekonna lõpul teeb paar üles-alla poognat ja maandub puutüvele püstjas asendis. Ikka selleks, et kontrollida üle sissetungijad ja uurida toiduvaru. Isegi siis, kui musträhn häält ei tee, reedavad ta tiivalöögid, mis jäävad kõrvu igale loodusesõbrale.

Musträhn on võrreldes liigikaaslastega koljati mõõtu, olles mõnest suur-kirjurähnist kolm korda suurem ja kaaludes pea 15 korda rohkem kui väike-kirjurähn. Isase pealagi on punane, mis koos musta sulgrüüga jätab mulje, otsekui oleks ta korstnast välja hüpanud, ilmselt ongi andnud alust nõgikikka nimele. Emastel on punane vaid kukal. Nokatüvik aga kollakas ja silm helekollane. Suurusest hoolimata on tegu vaat et kõige arema rähniga. Ometi on teda võrdlemisi lihtne kohata.