Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/11/13/11571169t1h8cba.jpg)
On päevi, mil talvine mets vaikib. Kuulda on tuule käes õõtsuvaid kuuseoksi ja väärikate mändide vestlusi. Peaks musträhn vaiksesse metsatukka ilmuma, muutub kõik. Tegemist on siinse suurima rähniga, keda võiks suisa nimetada meie rähnide kuningaks. Sel kuningal on vastav häälgi, mis isegi ronga kraaksatustest üle kostab. Läbilõikav “krii-krii-krii” kandub ühest tukast teise, kipub puusammaste vahel kumisema ega jää märkamata.
Hõredas männikus hakkab häälitseja hõlpsasti silma. Nimelt lendab ta mändide vahel mõneti ebakindlate, pasknääri meenutavate tiivalöökidega, aga üsna sirges joones, riivamata ühtegi puud. Teekonna lõpul teeb paar üles-alla poognat ja maandub puutüvele püstjas asendis. Ikka selleks, et kontrollida üle sissetungijad ja uurida toiduvaru. Isegi siis, kui musträhn häält ei tee, reedavad ta tiivalöögid, mis jäävad kõrvu igale loodusesõbrale.