Sibyl Vane: Noored peaksid mõistma, et saatus ja õnnestumine on nende endi kätes

Heiko Leesment ja Helena Randlaht on koos muusikat kirjutanud 11 aastat. Kuigi bändi trummarid on kaheksa tegevusaastaga vahetunud, on bassisti ja laulja-kitarristi side bändi koos hoidnud. Foto: Mailiis Ollino

Kaheksa aastat paberit ja pliiatsit, katsetamist ja demokraatiat, Leedut ja Põlvat, kolmnurki ja jooni, kergust ja raskust, lava ja prooviruumi ning pea et kogu eluaeg Pärnut: läbilõige ansambli Sibyl Vane’i eluteest, mida kaunistavad suured võidud ja reisid, iseloomustavad aga armastus kodulinna ja muusika vastu.

Bändi lauljanna-kitarrist Helena Randlaht, bassist Heiko Leesment ja trummar Hendrik Liivik hoiavad Pärnu kui rokilinna lippu kõrgel, laskmata end Eesti Laulu neljandal kohal ja Noortebändi võitja tiitlil määratleda.

Muusikud murravad lahti eelarvamusest, et kodulinn jääb artistile ja noortele väikseks. Randlaht ja Leesment heidavad pilgu minevikku, iseloomustavad olevikku ja mõtisklevad nii bändi, Pärnu kui Eesti muusika tulevikust. Täna õhtul esineb Sibyl Vane kultuuriklubis Tempel.

Esmalt: kuidas selgitada lehelugejale, kes või mis on Sibyl Vane?

Leesment: Kõige halvem on see, kui kunstnik hakkab iseenda loomingut kirjeldama, sest inimesed hindavad end valesti. Kui vaatad bändide kirjeldusi ja enda iseloomustusi, öeldakse tihti: “Me teeme erinäolist rokkmuusikat.” Võime ju öelda, et meil on kiired lood, kuid keegi tajub, et need on hoopis aeglased. Võime nimetada eeskujud, ent inimesed ei pruugi nende mõjutusi meie muusikas kuulda.

Randlaht: Mida saame teha, on kirjeldada fassaadi: oleme kolmeliikmeline bänd, meil on naine, kes mängib kitarri, suurt kasvu, mütse kandev bassist ja ilusa naeratusega trummar.

Leesment: Üks asi on see, kuidas meie mõtleme ja mida teeme. Teine, millise tähenduse inimene sellele annab.

Tänapäeval ütlevad paljud noortebändid, et ei kuulu kindlasse žanrikategooriasse. Kas teie puhul saab žanrist rääkida?

Leesment: Pärnu bändide traditsioon on vist tõesti piire venitada. Kurikuulus DefRage mõtles endale ise žanri välja. Enda puhul oleme avastanud, et indie-inimestele mõjub meie muusika kohati äkilisena. Rokkmuusika austajatele jällegi liiga indie’likult. Peale selle tuleb seljatada stereotüüp naissolistiga rokkbändist. Laval polegi mängitud seksikale enesepaljastusele ja me ei tee klassikalist hard rock'i.