Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
/nginx/o/2018/11/15/11575757t1hb999.jpg)
Kaheksa aastat paberit ja pliiatsit, katsetamist ja demokraatiat, Leedut ja Põlvat, kolmnurki ja jooni, kergust ja raskust, lava ja prooviruumi ning pea et kogu eluaeg Pärnut: läbilõige ansambli Sibyl Vane’i eluteest, mida kaunistavad suured võidud ja reisid, iseloomustavad aga armastus kodulinna ja muusika vastu.
Bändi lauljanna-kitarrist Helena Randlaht, bassist Heiko Leesment ja trummar Hendrik Liivik hoiavad Pärnu kui rokilinna lippu kõrgel, laskmata end Eesti Laulu neljandal kohal ja Noortebändi võitja tiitlil määratleda.
Muusikud murravad lahti eelarvamusest, et kodulinn jääb artistile ja noortele väikseks. Randlaht ja Leesment heidavad pilgu minevikku, iseloomustavad olevikku ja mõtisklevad nii bändi, Pärnu kui Eesti muusika tulevikust. Täna õhtul esineb Sibyl Vane kultuuriklubis Tempel.
Esmalt: kuidas selgitada lehelugejale, kes või mis on Sibyl Vane?
Leesment: Kõige halvem on see, kui kunstnik hakkab iseenda loomingut kirjeldama, sest inimesed hindavad end valesti. Kui vaatad bändide kirjeldusi ja enda iseloomustusi, öeldakse tihti: “Me teeme erinäolist rokkmuusikat.” Võime ju öelda, et meil on kiired lood, kuid keegi tajub, et need on hoopis aeglased. Võime nimetada eeskujud, ent inimesed ei pruugi nende mõjutusi meie muusikas kuulda.
Randlaht: Mida saame teha, on kirjeldada fassaadi: oleme kolmeliikmeline bänd, meil on naine, kes mängib kitarri, suurt kasvu, mütse kandev bassist ja ilusa naeratusega trummar.
Leesment: Üks asi on see, kuidas meie mõtleme ja mida teeme. Teine, millise tähenduse inimene sellele annab.
Tänapäeval ütlevad paljud noortebändid, et ei kuulu kindlasse žanrikategooriasse. Kas teie puhul saab žanrist rääkida?