Lohutus võib tulla mulla altki

FOTO: Andres G. Adamson

Hingedekuul säravad kalmistud tuledes. 61aastane Viive imetleb igal aastal seda hubisevat leeki, mis kallitele kadunukestele helgib. Temagi nagu teisedki käib isale-emale tänusõnu ütlemas. Tänavu sai ta siiani vaevava ehmatuse osaliseks. Ema kõnetas teda!

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

20 aastat tagasi jättis abikaasa Viive maha. Poega tuli üksi edasi kasvatada-toetada, sest see oli mehe otsus: tema uuel perel olevat rohkem raha tarvis, pealegi jätvat mees neile oma korteri. Viive ei hakanud jonnima, uhkus ei lubanud. Ta suutis kahel kohal nii palju teenida, et poeg võis ülikooli astuda.

Rõõm oli kirjeldamatu: ma suutsin, ma suutsin!

Aeg läks, poeg abiellus. Mõte miniast teeb Viive ärevaks, too ei arva Viivest midagi, peab teda lihtsakoeliseks mutiks, kellega ei saavat mõistlikku juttugi ajada. Ükskõik kuidas Viive on üritanud, ikka jäid minia pilk ja hääl kalgiks.

16.11.2018 20.11.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto