/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)
/nginx/o/2018/11/16/11579805t1h4775.jpg)
Eile toimus Pärnu Nooruse majas viies pulmapärimuse seminar, kus jagati teadmisi Eesti eri piirkondade pulmakombestiku varasalvest, sealhulgas kõneldi rituaalidest, lauludest ja mängudest.
Pulmapärimuse seminar: oleme võõrandunud vanadest kommetest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Inimestele tunduvad vanad kombed kui midagi väga kauget, samal ajal on pulmatavad vaid ajas muutunud ja endiselt kasutuses,” avaldas Eesti folkloorinõukogu pulmauurimise töörühma juht Liis Burk.
Arutluse käigus leiti, et pulmavanemast on praegu kujunenud pigem meelelahutaja või õhtujuht, ent kunagi oli roll tähtsam ja sellega kaasnes rohkem vastutust. Samuti püüti leida vastus sellele, miks see nii on. Osavõtjad – nii folkloorinõukogu liikmed, pulmakorraldajad, uurimistöö tegijad kui huvijuhid – leidsid, et tänapäeval pole noortel võrdlusmomenti ja pulmapeod sarnanevad suures osas.
Pulmatraditsioone võrreldi sanditamisega: kombega, millel on pikk ajalugu ja side eesti kultuuriga. Nagu on hakatud lähemalt tutvustama mardi- ja kadripäeva tavasid, tunnevad osalised, et sääraseid ettevõtmisi läheb samuti tarvis pulmapärimuse taaselustamiseks.
/nginx/o/2018/11/16/11579807t1h061a.jpg)
Rannarootsi alade peotavadest kõnelesid põlised vormsilased Marju Tamm ja Yngve Rosenblad, kelle sõnutsi paarsada aastat tagasi oli abielluda ja peret luua keerulisem. “Mingil perioodil ei tohtinud mehele otsagi vaadata,” tutvustasid naised iidseid kombeid. Nooriku valimiseks kehtisid kriteeriumid: ta pidi olema tugeva kehaehituse ja jämedate säärtega, pärit heast perest ja tal pidi olema varandustki: kas lehm või lambad. Samuti peeti tähtsaks, kust külast oli neiu pärit.