Ühiskond vajab dialoogi

Siiri Oviir. Foto: PP

Kindlasti on paljud kodanikud tähele pannud, et viimasel ajal ei ole Eestis olulisi debatte toimunud. Igal juhul ei ole selle põhjus vaidlusaluste teemade vähesus, pigem valitsejate ainutarkus. Puudutagu see siis hiljutist Euroopa finantsstabiilsusfondiga (EFSF) ühinemist, haldus- või koolireformi, sealhulgas õpetajate palku või pensionikindlustuse tulevikku.

Kes küsimusi esitama hakkab, saab kaela ära-roni-sinna-kuhu-pole-vaja-süüdistuse või asutakse rääkima umbisikulises tegumoes. Näiteks koolireformist kõneldes möönis peaminister Andrus Ansip vajadust see ära teha, sest reform tagab allesjäävatele õpetajatele isegi kuni 30protsendise palgatõusu, kuid jättis täpsustamata, millal avalikkuse ette konkreetse kavaga tullakse.

Koolireformi tagajärjed

Küsimusi, mida arutada, piisaks. Näiteks: millised oleksid koolireformi muud tagajärjed (mõju tööhõivele, regionaalsele arengule), kas ja kuidas suhestub koolireform haldusreformiga, mis muutusi tooks koolireform kaasa ülejäänud valdkondades (transpordikorraldus) ja kui suur oleks saavutatav efekt ehk kui palju suudetakse koolireformiga raha kokku hoida?

Tuleb tunnistada, et peaministri pakutud õpetajate ligi kolmandikune palgatõus oleks tõepoolest tuntav palgahüpe, aga kuna ühtegi arvutust ei esitatud, on raske seda absoluutse tõe pähe võtta. Seda peaminister ilmselt tahaks, sest tema on kõrgelt tribüünilt ometi kõnelnud. Mis sest, et dialoogi asemel monoloog aset leidis. Eesti on muidugi viimase 20 aastaga kõvasti arenenud, samuti on kasvanud õpetajate palk, aga muutunud on taustsüsteemgi.

Eelkõige on tõusnud elukallidus ehk praegune palk ei taga õpetajale ega nii mõnegi muu valdkonna töötajale ega nende peredele inimväärset elu, rääkimata enesearendamisest, mida ju peetakse õpetajatöö olulisimaks küljeks: sellest sõltub meie laste ja lastelaste areng.

Või võtame majandusteadlaste püstitatud küsimuse meie pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta. Leian, et artiklid stiilis “kohe kukub pensionisüsteem kokku” ei ole tulemuslikud. Kahtlemata äratavad intrigeerivad pealkirjad tähelepanu, aga kindlasti tekitavad tavakodanikes hirmu homse päeva ees. Seda enam, et vaatamata optimistlikele loosungitele, kuivab teise pensionisamba raha kokku.

See ei tähenda, et neist ega muudest ühiskonna valupunktidest ei peaks rääkima, küsimus on ikka selles, kuidas rääkida. Kas argumenteeritult ja avalikult või vestluspartnerit, kes muuseas võib olla Eesti rahva enamus, halvustavalt.

Peab pakkuma lahendusi

Olen seisukohal, et arutelu haldus- ja koolireformi, pensioni- ja laiemalt sotsiaalsüsteemi tuleviku üle peaks algatama riigikogu ja valitsus. Nimetasin vaid kõige ilmsemaid valdkondi, mis ei tähenda, et ettevõtlus, innovatsioon, põllumajanduspoliitika või muu arutelu ega sihtide seadmist ei vajaks.

Ei tule üksnes rääkida, vaid pakkuda lahendusi. Mitte ühte, peaministri lahendust või lahendamatust, vaid võimalusel mitut, et needki, keda teema puudutab, saaksid oma sõna sekka öelda.

Koalitsioonipoliitikud armastavad viidata viimasele inimarengu aruandele. Väärt uurimus tõepoolest, aga selle kõrval tasuks tutvuda eelmise aasta aruandega, kus esitati uurimistulemused ühiskonna suletuse kohta. Või võtta ette statistika Eesti arstide lahkumisest Eestis või tutvuda vaesuse kohta käiva statistikaga.

Kainestavalt oleks mõjunud EURESi (Euroopa tööalase liikuvuse portaal) korraldatud töömessi külastus. Oleks näinud, kui suur huvi on välismaal töötamise vastu, ja saanud tööotsijatelt silmast silma küsida, mis on mureks siin Eestis. Võimukandjad ju ongi seatud elu edendama, töötama selle nimel, et võimalikult paljudel inimestel oleks Eestis hea elada.

Probleeme jätkub, kuid millegipärast me valitsuskoalitsioonilt neist suurt ei kuule. Tõepoolest, koerad klähvivad, karavan liigub edasi. Aga kas tegelikult ikka liigub? Või laguneb?