Pensionisüsteemi tulevik on meie enda kätes

Katrin Rahe. Foto: PP

Kui esimene Saksa riigikantsler Otto von Bismarck pakkus 19. sajandil välja mõtte pensionisüsteemist, kus kuu jooksul kogutud maksudest seenioridele järgmisel kuul pensioni makstakse, nägi ta vaevalt ette, et tema ideest alguse saanud arutelu veel kaks sajandit hiljem ühe väikeriigi lehepinnad täidab.

Meie sõnum on lihtne: tulevase pensionipõlve kvaliteet sõltub igaühest endast ja inimesel, kes juba noorena oma pensionäripõlve sissetulekule mõtlema hakkab, pole põhjust muretseda.

Maksa-kui-lähed-süsteem

Tänapäeval nimetatakse Bismarcki kasutusele võetud lahendust maksa-kui-lähed-süsteemiks (ingl k pay-as-you-go). Eestis on selleks esimene sammas ehk riiklik pension. Samalaadse lähenemise valisid minevikus paljud riigid, sest esimest pensionisüsteemi luues polnud valikuid just palju.

Inimeste enda kogutud rahale tugineva pensionisüsteemi eeldus on, et kõik vanemaealised on minevikus raha kõrvale pannud. Kuna tagantjärele säästmisharjumusi enam muuta ei saanud, oli maksude ümberjagamine ainus võimalus seeniore võrdselt kohelda.

Nii anti noorema põlvkonna vara otseselt vanema põlvkonna kasutada, vähendades samal ajal noorte võimalusi tulevikuks raha kõrvale panna. Veel 20. sajandi keskpaigas polnud see tõsine probleem. Maksumaksjaid toetas teadmine, et üha rohkem sünnib lapsi, kes omakorda sirguvad maksumaksjaks ja aitavad kaasa praeguste töötegijate muretumale vanaduspõlvele.

Et aga praegu kujuneda tõotavat olukorda lihtsa näite varal illustreerida, oletame, et meil on maksa-kui-lähed-süsteemiga riik Heamaa, kus elab 100 inimest. Neist 80 teevad usinalt tööd ja maksavad makse, 20 on aga pensionil. Nii toetab ühte seeniori osaga oma palgast neli tööealist. Loovutades viiendiku sissetulekust seenioride ühiskassasse, saab iga töötegija ja iga seenior kuus elamiseks võrdse summa.

Möödub mõni aeg ja Heamaa rahvastik vananeb, nüüd teeb tööd 65 inimest ja pensionil on 35 inimest. Ühte seeniori toetab alla kahe tööealise. Kui soovida seenioride endist sissetulekut säilitada, peaks iga töötegija andma ühiskassasse varasema 20 protsendi asemel juba ligemale 43 protsenti enda sissetulekust

Kreekas ja meil

ÜRO poolt 2009. aastal avaldatud maailma rahvastiku vananemise raporti kohaselt oli 1950. aastal arenenud maailmas iga 65aastase või vanema inimese kohta 8,2 tööealist.

Aastaks 2050 on see suhe arenenud riikides ennustatavalt 2,2.

Kahjuks sarnaneb Eesti demograafiline trend arenenud maailma omaga ja see oli meile kolm sammast toonud pensionireformi üks ajendeid. Teine ajend oli riigi rahaasjade jätkusuutlikkuse tagamine viisil, mis ei jätaks vanemat põlvkonda vaesusesse.

Riigi võimaluste ja lubaduste tasakaalustamise olulisus on väga ilmne Euroopa probleemide valguses.

Tugevalt hammasrataste vahele jäänud Kreekas said veel kaks aastat tagasi vähemalt 35 aastat töötanud inimesed riigilt pensioni 70–80 protsenti viimase viie tööaasta keskmisest palgast, peale selle lisapensioni jõuludeks ja lihavõtteks. Niisuguse finantslõtvuse tulemus on meile kõigile meedias nüüd iga päev näha ja pankroti vältimiseks on käärid jõuliselt pensionegi kärpinud.

Eestis on inimeste elukvaliteedi säilitamiseks loodud kolmas sammas ja kui kõiki võimalusi täies mahus kasutada, peaks eri hinnangute kohaselt pensionipõlveks saavutama sissetuleku samuti 60–70 protsenti varasemast palgast.

Riikliku pensioni ehk esimese samba hüvede vähenemine oli juba pensionireformi alustaladesse sisse kirjutatud, niisamuti kui selle järkjärguline asendumine teise sambaga.

Teoreetiliselt jääb kauges tulevikus riiklik pension vaid neile, kes mingil põhjusel teise sambasse raha koguda ei saa. Seega, kui ootused pensioni suurusele püsivad mõistlikuna, ei tohiks Eesti pensionisüsteem panna noori inimesi muretsema.

Ehkki finantsturgudele loomuomaste vahelduvate meeleolude tõttu võib inimeste pensioni suurus tulevikus erinevaks osutuda ja kindlat summat garanteerida ei saa, on vähemalt sammaste kasutajail kogunenud vanaduspõlveks päris enda raha, mis tunduvalt annab juurde kindlustunnet.

Sel, kes aga tunneb, et vajab riigi pakutud kolmesambalisest süsteemist suuremat kindlustunnet, on rida variante tulevik veel tugevamalt ja sihipärasemalt enda kätte võtta: anda oma panus järelkasvusse, säästa ja investeerida endale sobival viisil või osta ajas kasvava väärtusega kestvat füüsilist vara.