Pea olematu söögiriista ja siira olemisega sabatihane

Kuigi sabatihased näitavad nii mõnigi kord üles huvi ümbritseva vastu, on neid kaameraga tabada siiski võrdlemisi keeruline, sest nad ei taha kuidagi paigal püsida. Foto: Karl Adami

Sel ajal kui lehed puudelt ja põõsastelt lahkuvad, tulevad puulatvades ja põõsastikes nähtavale sulelisedki. Tumedate okste vahel hakkavad hõlpsalt silma heledad tiivulised nagu urvalinnud või salutihased. Nii mõnigi kord toob huvi nad suisa inimese külje alla. Uudistada armastavad pea lumivalged sabatihasedki.

Siira olemisega ja väikese sabatihase söögiriist on pisike, pea olematu tume nokk. See vilgas lind on nime saanud oma sabasulgede järgi, mis võivad olla isegi pikemad kui kere ja pea kokku. Kuigi nad näitavad nii mõnigi kord üles huvi ümbritseva vastu, on neid kaameraga tabada siiski võrdlemisi keeruline, sest nad ei taha kuidagi paigal püsida ja nii on sabatihasesalk pidevalt liikvel. Nende jälgimiseks ja pildistamiseks tuleb teha hulk eeltööd: eelkõige vaadata ja märkida üles, mis radu pidi ja mis kellaaegadel nad liiguvad. Minu vaadeldavad salgad on üldjuhul teinud päevas mitu mitmekilomeetrist ringi.

Tabamaks vaenlasi, tuleb sabatihastel kokku hoida. Nii hakkavadki sügistalvel silma suured pesakonnasalgad, kus võib leiduda pisikesi sulepalle koguni 30. Ühel jahedapoolsel sügisel õnnestus mul jälgida 15pealise salga toimetamisi, kuid üle väikese jõe liikus sanglepikut pidi teine salk, kus linde oli tõenäoliselt suisa 35. Millegipärast need kaks salka ei ühinenud. Ju hoiavad nad siiski pere ligi.