Jaanus Nõmmsalu: Kui oled huumorisoone kinni istunud, on sul endal vastik

Nõmmsalu pere: Riina (vasakult), Jaanus, Lauriin ja Jane-Riin. Foto: Mailiis Ollino

Kunagine volleäss Jaanus Nõmmsalu pole suu peale kukkunud ja tal on alati mõni vimka varuks. Kahemeetrisest koljatist lausa õhkub soojust ja sõbralikkust.

Kaks aastat tagasi tõmbas Nõmmsalu kaks kümnendit kestnud profikarjäärile joone alla. Sellest ajast pea poole veetis ta välismaal. Eesti koondiseski on Nõmmikuks hüütaval aukartust äratavad 133 matši kirjas, erisuguseid autasusid aga nii palju, et jõua kahe käe peal kokkugi lugeda.

Nüüd ajab ta spordiriideäri ja aitab Pärnu võrkpalliklubis tähtsaid otsuseid vastu võtta. Volleplatsile ta enam ei tiku, parem mängib kossu, käib jahil või veedab aega perega, kelle üle ta tunneb suurt uhkust.

Autor ja intervjueeritav sinatavad teineteist, kuna käivad koos trennis.

Niipalju kui ma sind tean, oled kõva naljamees ja sul on nägu alati naerul. Millised vembud profikarjäärist meelde tulevad?

Noorena kiusasime (Andrei) Ojametsa. Siis hakkasid mobiilid tulema ja tehnoloogia arenes, käisime võistlusreisidel. Siis oli klahvikombinatsioon *#31 või midagi sellist ja sai helistada ilma numbrita. Ma arvan, et see ilmselt töötab siiani. Ojametsal olid sõbrad Venemaal ja Venemaa kõned vist tulid ilma numbrita sisse. Siis iga võistlusreis terve buss magas, aga keegi ikka helistas, telefon kaenla all, ja see vend lasi kaks tundi: “Hallo? Hallo?” Vahepeal hakkas kahtlema, vaatas taha ka, aga kõik ju magasid.

Teine asi, millega teda kiusasime, oli 1997. aastal, sellal, kui juuniorid meile sinna võeti. Professionaalsuse tase ei olnud veel see mis praegu: siis ei mindud koos baari sööma pärast mängu, vaid jagati päevaraha ja igaüks sai poest ise osta, mis ta tahtis, ja siis mindi bussi. Ojamets vaatas mingeid asju poes, korv üle käe, ja me läksime vaikselt mööda, lasime talle tampoonipaki korvi. Kassasse jõudes olid tal nägu ja kõrvad tulipunased.

(Argo) Arakuga on maadeldud Rumeenias hotelli fuajees keset ööd pulli pärast. (Ardo) Kasela jooksis tuppa ja hüüdis: “Kuule, Axe (Araku hüüdnimi, M. P.) tahab maadelda, Paša (Pavel Kružajev) ei saa jagu! Tule sina!” Kell oli viis hommikul, ma juba olin 15 minutit maganud. Vastasin: “Ah, mis, muidugi!” Jooksin trussikute väel sinna, maadlesime, higi jooksis, libe, kinni hoida enam ei saanud. Juhuslikult olime peatreener Andres Toode oli ukse taga, kes selle mürgli peale ärkas ja karjus: “Kurat, mis siin toimub?”

Viinis tegin vimka spordiajakirjanik Andres Kalvikule. Oli mingi pilt kodulehel üleval. Sellel olime mina, plika ja naine ja Tšehhi ühe mängija beebi oli mul süles. Kalvik küsis mult midagi ja ma vastasin lihtsalt lolli pärast suvalise lapse nime. Ja siis ta eksponeeris meid kui kahe lapsega peret, kuigi mul oli üks laps. Selline süütu nali.

Kes sul koondisest või mujalt on suuremad sõbrad, kellega on igasugu lollusi on tehtud?

Eks meil punt ole äge olnud. Elavamad ongi (Janis) Sirelpuu, (Eerik) Jago, (Sten) Esna, Arak. Võistkonnas kujunevad välja need, kellega rohkem suhtled.

Ma olen Avo Keelt näinud Mirage’is istumas, vetsupaber ümber pea. Ägedad spordimehed, mitte ainult võrkpallurid, oskavad kõik õigel ajal pulli teha. See käib iga meeskonnaala kohta. Väga raske on läbi lüüa võistkonnas, kui sa ei suuda mõnusat huumorit kaasa tuua. Kui sa oled huumorisoone kinni istunud, on sul endal vastik.